Teame vanasõna, et lehm lüpsab suust ja kana muneb nokast. Väga palju piima andvad lehmad aga on nagu tippsportlased, nendega tuleb õrnalt ümber käia, nende eest väga hästi hoolt kanda ja head süüa anda.
Torma Põllumajanduse Osaühing (POÜ) on aastaid teinud koostööd maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmise osakonnaga. Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmise osakonna juhataja professor Meelis Ots ütles, et Torma põllumajandusosaühinguga tehakse koostööd juba mitmendat aastat. “Lihtsalt nüüd on hea võimalus, et riik on pakkunud välja meetme, mille abil ettevõtted saavad tellida endale vajalikku teadustööd. Meile on see ühelt poolt tore koostöövõimalus, teiselt poolt aga ka ellujäämisvõimalus, sest teaduse rahastamine on praegu nagu ta on. Kõik on projektipõhine, inimene aga riiuli peal istuda ei saa. Seega võime öelda, et Torma POÜ juht Ahto Vili on meile vastu tulnud, andes meile tööd ja leiba.”
Tipploomad vajavad erilist hoolt
Palju piima andvad lehmad vajavad erilist hoolt nii Tormas kui Eesti teistes suurfarmides.
Konkreetne töösolev projekt kannab nime “Kinnisperioodi söötmisstrateegia välja töötamine kõrge aretusväärtusega piimakarjale”. Et Torma kari kuulub viimaste hulka, on ammu selge, sest meie riigi kümne enam piima andva lehma hulgas on pidevalt siinseid loomi.
Projekti abikõlbulike kulude maksumuseks on plaanitud 400 000 eurot, millest Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika raames toetatav summa moodustab 350 000 eurot ehk 87,5 protsenti kogu projekti maksumusest. Tegemist on maaelu arengukava (MAK) meetmega 16.2 ehk Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate toetus.
Projekti lähteülesandeks ongi välja töötada Torma POÜ-le Eesti keskkonnatingimustesse sobiv ja nüüdisaegsetel seisukohtadel põhinev piimakarja kinnisperioodi söötmisstrateegia, mille tulemusena paraneb piimalehmade ainevahetuslik seisund, tervis, karjas püsimine (pikeneb eluiga), heaolu ja produktiivsus. Torma POÜ Tõnumetsa farmis on 600 lüpsilehma, farmikompleks on varustatud tipptehnoloogiaga. Torma karja keskmine aastatoodang on üle 11 000 kilo piima lehma kohta, tipplehmade väljalüps ulatub 84 kilogrammini päevas.
Paraku kaasnevad suure toodanguga sageli mitmed probleemid nagu ainevahetushaiguste sagenemine, halb tiinestumine ja pikenenud poegimisvahemik, samuti vastuvõtlikkus infektsioonhaigustele, eeskätt mastiitidele ja emakapõletikele, mistõttu tuleb palju loomi karjast prakeerida. Sellega kaasnevad suured ravikulud, kahaneb piimatoodang ja piima kvaliteet, halveneb loomade heaolu ning kokkuvõttes suureneb piima omahind ja väheneb piimatootmise kasumlikkus.
Söötmisstrateegiad vajavad täpsustamist
Senised söötmisstrateegiad vajavad täpsustamist nii Tormas kui mujal suurfarmides. Nii nagu kõikides kõrgaretusega karjades on ka Torma POÜ piimafarmis peamiseks probleemiks lehmade kohanemisvõime järskude ainevahetuslike muutustega üleminekuperioodil, millele koostöös maaülikooli teadlastega on lahendusi otsitud juba pikka aega. Paraku pole senised lahendused olnud piisavad, mis peaksid toetama kuivaine söömise suurenemist ning reguleerima kehavarude, eeskätt keharasvade, samuti kaltsiumi ja vähemal määral proteiini kasutamist laktatsiooni alguses.
Uurimused on näidanud, et kinnisperioodil rakendatud söötmis- ja pidamisstrateegiad mõjutavad otseselt üleminekuperioodi (ligikaudu kolme-nelja nädalat enne ja kolme-nelja nädalat pärast poegimist) kulgu, mis omakorda mõjutab kogu laktatsiooni edukust. Sellepärast ongi Meelis Otsa sõnul kavandatava projekti ajalises fookuses nii kinnisperiood kui ka esimene laktatsioonikuu.
Üleminekuperioodil toimuvad loomal kiired muutused ainevahetuses, laktatsiooni alguses suurenevad energia- ja proteiinitarve hüppeliselt kaks kuni kolm korda. Et söödaga saadavad toitained katavad sellel ajal lehma vajaduse vaid osaliselt, siis kohaneb ainevahetus ümber kehavarude kasutamisele, toetamaks piimatoodangu kiiret kasvu. Otsa kinnitusel on järsk toitainete defitsiidi teke ja sellega kaasnev koormus ainevahetusele tõukejõuks mitmete haiguste ja sigimisprobleemide tekkele.
Eestis ei ole Otsa sõnul kinnisperioodi söötmise mõju üleminekuperioodile sellises mahus katsetingimustes varem uuritud. Tuginedes teiste uurimisrühmade tulemuste analüsile ning lähtudes Eesti söödabaasist on kavas välja töötada Eesti tingimustele sobivaim kinnisperioodi söötmisstrateegia, mille rakendamine Torma POÜ farmis, aga samuti teistes Eesti piimafarmides võiks anda varasemast parema tulemuse, aidates sel viisil kaasa piimandussektori konkurentsivõime kasvule.
Kinnislehm on Meelis Otsa kinnitusel mõnes mõttes praegu vaeslapse ossa jäänud, piimalehmade söötmine on saanud korda. “2000ndatel aastatel mindi üle täisratsioonilise segasööda söötmisele. Kui varem lähtuti ratsiooni koostamisel individuaalsest loomast, siis nüüd vaadatakse söötmisrühma keskmist looma. Lehma seisukohalt ei ole see ehk küll kõige parem, aga tootmise efektiivsuse seisukohalt on edu saavutatud. Positiivne on seegi, et vähenes farmitöötajate subjektiivsus lehmade söötmisel, samas nõuab söödaratsiooni koostamine nüüd enam teadmisi. Söötmisstrateegia muutus ja sellega kaasnev lehmade täpsem söötmine aitas kaasa nende geneetilise piimatootmise potentsiaali avaldumisele. See on üks osa meie piimatootmise eduloost, sest oli ju Eesti lehmade keskmine piimatoodang aastas mullu Euroopas Taani järel teisel kohal.”
Lehmad peavad saavutama optimaalse toitumuse eelmise laktatsiooni lõpus. Kinnisperioodil peab lehm oma kehakonditsiooni säilitama, ta ei tohi kosuda ega alla võtta. Viimane oleneb aga söödaratsioonis sisalduvast energiast. “Meie üheks ülesandeks ongi uurida, milline on optimaalne kinnisperioodi söödaratsiooni energiasisaldus, et lehmade toitumus sellel ajavahemikul ei muutuks. Plaan on uurida kahes korduses kolme erineva energiakoguse mõju järgnevale laktatsioonile.”
Tavaliselt hakatakse lehma järgmiseks laktatsiooniperioodiks ette valmistama kaks-kolm nädalat enne uue laktatsiooniperipoodi algust. Samas leidub kirjanduses ka vastupidiseid viiteid, mida toetavad ka mõned välismaalt Eestisse tulnud nõustajad. “Sellest tulenevalt vajab selgitamist, kas looma on ikka vaja enne poegimist ette sööta või ei ole,” rääkis Ots
Selgitamist vajab tema sõnul ka asjaolu, et kas piimhapet tarbivate bakterite arvukus vatsas on suurem siis, kui me kinnislehmadele söödame ainult silo või hoopis põhku koos jõusöödaga. “Loomadega katsetamine võtab aega, aastaga ei tee midagi. Kinnisperiood kestab keskmiselt 60 päeva, siis järgneb laktatsiooniperiood, Viimane mõjutab aga järgmist kinnisperioodi jne. Kokkuvõttes üks suur ring, ” rääkis Ots
Tänaseks on teadlased koos Torma POÜ töötajatega farmi senise olukorra kaardistanud.
Töö on jagatud viie-kuuekuulisteks etappideks
*Esimeses tööpaketis viiakse farmis läbi senise olukorra seire
*Teise tööpaketi ülesanne on välja selgitada kinnislehmade söödaratsiooni energiakontsentratsioon, mille korral lehmade toitumushinne kinnijätmisest kuni ettesöötmise alguseni ei muutu
*Kolmanda tööpaketi eesmärk on uurida ettesöötmise mõju kinnisperioodil lehmade tervisele ja jõudlusnäitajatele üleminekuperioodil
*Neljanda tööpaketi eesmärk on võrrelda sarnase energia- ja proteiinisisaldusega, kuid erineva koostisega kinnisperioodi söödaratsiooni mõju lehmade tervisele ja jõudlusnäitajatele üleminekuperioodil
*Viiendas tööpaketis koondatakse katsete andmed, tulemused üldistatakse, tehakse kokkuvõte.
*Projekt on kavandatud neljale aastale 2016-2020
HELVE LAASIK
