Ehkki Vello Viisimaad pole enam seitseteist aastat elavate hulgas, sõidavad omal ajal tema algatusel soetatud maakoju Pajusi vallas Luige külas endistviisi esimesel võimalusel Tallinnast ta abikaasa Teesi ja tütar Piret koos perega. Kuigi vahemaa on ligemale kakssada kilomeetrit, kinnitavad mõlemad, et see paik on neile lõputult armas ja siin valitseb mingi eriline aura.
Kui tuntud estraadi- ja operetitäht Vello Viisimaa kolmekümne aasta eest noore pensionärina nõustus Pajusisse kultuurielu edendama tulema, vaevalt kohalik rahvas siis ennustada oskas, et kuulus pealinnamees selle paigaga ennast nii tihedalt seob ning et siinne maakodu tema perele pärast ta surmagi eriliselt oluliseks saab. Kultuuritööd tegi Vello Viisimaa Pajusis üle kümne aasta ning tänaseks on Pajusi rahvamajas tema auks ka mälestusplaat. “Vello tegi sel ajal Pajusis seitse lavastust ja tänu temale saime osa ka tuntud inimeste esinemistest ning meil oli siin ääretult palju toredaid kohtumisi,” ütles tolleaegne Pajusi kultuurimaja direktor Laine Kondas.
Selle aasta alguses tähistati Estonia talveaias omaaegse särava lavamehe 80. sünniaastapäeva. Kohal olid paljud ta sõbrad ja endised kolleegid.
“Leia mulle üks hütikene”
Maikuu esimestel päevadel on Teesi ja Piret taas Tallinna tolmu jalgadelt pühkinud ja koos Pireti kaheksa-aastase poja Normaniga oma Luige-kodus. “Meil on selle koduga hoopis teistsugune suhe kui ükskõik missuguse teise paigaga. See on nagu püha koht ja me ise oleme siin ka teistsugused,” tunnistab Teesi.
Tundub, et selle lagedate põldude ääres asuva maja õue paistab päikegi kuidagi eriliselt ning ümbruskonnas valitsev rahu ja vaikus on lausa lummav. Kodutunnet süvendavad ka suur kask õues ning väike saun kraavipervel. Majas sees on perekond Viisimaa püüdnud kõik võimalikult maalähedaseks jätta ning igasugu moodsaid materjale vältinud. See mõjub hästi soojalt ja hubaselt.
“Leia mulle siinkandis üks hütikene, kus ma peatuda saaksin, kui siin olen, kultuurimajas on ka kehv kogu aeg olla,” oli Vello Viisimaa öelnud teda Pajusisse meelitanud omaaegsele kolhoosiesimehele Peeter Meriläinenile. Teesi mäletab, et kokku sai käidud vaatamas viit maja. “Mu mees, kes muidu kõiges järele andis, jäi seekord endale väga kindlaks ja ütles, et selle siin me ostamegi. Mina olin alguses vastu, oleks veel kuhugi jõe või järve äärde, aga et siia sääsevõsasse…,” räägib Teesi. Lõpuks oli see paik aga temagi ära võlunud. Eriti otsustavaks olid saanud suur kask õues ja maja vanad talad. Majake ise oli aga olnud omadega üsna läbi ja paar esimest aastat läks ainuüksi hoonete ja ümbruse puhastamise peale. Nüüd leiavad Teesi ja Piret, et nende armsal maakodul on vaid üks puudus – see on Tallinnast liiga kaugel ja nii tihti, kui tahaks, siia ei jõua. “Kui tuleme, on tuulutamist-tolmutamist ja igasugu muud tegemist jälle palju. Kui oleks võimalik sagedamini tulla ja siin pikemat aega korraga olla, saaks rohkem ära teha. Aga me oleme võtnud eesmärgiks alati ka seda “molutamise” aega jätta, et siin olemist nautida. Tallinna elu on ju nii pingeline ja kohutav,” räägib Teesi, kes pealinnaski korteri rahvarohkemast kohast Koplisse vahetanud on.
On olnud ka ehtsat maaelu
Piret tuletab meelde neid aegu, kui nad siin, Luigel, isa algatusel päris ehtsat maaelu elasid. “Korralik kasvuhoone oli, ja et laudapoolne ots oli tühi, võtsime ikka loomad ka,” räägib ta ning tunnistab, et igatseb veel praegugi omakasvatatud tomatite maitset, mida poest ostetuga võrrelda ei anna.
Loomapidamist meenutab Teesi nii: “Nägime palju vaeva ja nalja sai ka, see oli väga huvitav ja ilus aeg. Uuesti aga loomi pidama ei hakkaks, nii kurb on nendest lahkuda.” Oinas Ott, pullid Andres ja Pearu, siga Robert – nendest kõigist said head kaaslased ja pereliikmed. Teadjamad rääkisid ikka, kuidas pullide pidamisega võib rikkaks saada, ja soovitasid alguses võtta väikesed vasikad. Eks nad siis tasapisi kasvasid nagu siga Robertki. Ei nad teinud pererahvast jõukaks ühtigi, hoopis südame külge jäid. “No need näitlejate naljad. Vello õpetas ühe pulli naerma, siga aga kõndis tal järel igale poole,” räägib Teesi ning meenutab üht vana- aasta ööd Luigel. Vello oli toonud kööki kõigepealt oinas Oti, kellel lastud pisut ringi vaadata, antud tükike stritslit ja viidud lauta tagasi. Siis oli Roberti kord – ikka peremees ees ja siga järel. “Rumalaks ma siga küll ei pea. Robert uudistas kõike nii arukalt ja ilma paanikata, sõi stritsitüki ära ja kõndis Vello järel ilusasti oma sulgu,” meenutab Teesi. Ei saanud Viisimaadest ei Roberti liha ega singi sööjaid, nagu teised olid soovitanud. Nad lasksid Roberti kodust hoopis ära viia, kui aeg käes oli. “Ma soovitasin, kui teda viima hakati, et paneme kahele poole tõkked, et ta ei näeks. Vello ütles: “Rahu, rahu, ma lähen ees!“. Robert astuski siis pahaaimamatult talle järele. Praegugi tuleb pisar silma, kui mõtlen – me olime nagu reeturid.” Nii lõppes lugu siga Roberti ja teiste loomadega. Aga vana-aasta ööd on olnud Luigel ilusad, eriti üks, mis juhtus olema erakordselt tuisune ja teine haruldaselt külma ning selge ilmaga.
Ka suhkrupeedi kasvatamine on siin ära proovitud. Pakuti võimalust ja miks mitte vastu võtta, pealegi pidi olema väga tulus. Viisimaad kui kunstiinimesed ja põlised linlased ei osanud sellest null koma kahest või kolmest eriti midagi arvata, nemad võtsid kohe hektari ära. Puhastama oli Teesi hakanud ikka näpp-näpult nagu kodust peenartki. Pärast tehti talle selgeks, et nii eriti kaugele küll ei jõua. Sõber Sulev Nõmmik oli hiljem saanud tükk aega aasida, kuidas Viisimaade saagikoristus käis, et muist võtsid nad ise üles ja muist võttis külm.
Sära oli tal sees
Sulev Nõmmik käis Viisimaade maakodus päris palju. Siin sauna juures on nad ka Vello 60 aasta juubeliks tehtud filmile võetud ja Nõmmik oli samas kohas ühe lõigu oma filmi jaoks teinud.
Estonia teater on olnud paljude aastate jooksul kogu Viisimaa perele teiseks koduks. Sealt sai alguse ka Teesi ja Vello abielu. Kokku kakskümmend kaks aastat oli Teesi Estonia teatris baleriin ning pärast teatrist lahkumist 1975. aastal töötas mõnda aega Eesti Televisiooni kunsti- ja kirjandussaadete rezhissööri abina. Vello oli teatriga seotud nelikümmend aastat oma elust. Nende abielu jõudis ühtekokku kesta kolmkümmend kolm aastat kuni Vello surmani 1991. aastal. “Mul on meie kooselust ainult kaunid mälestused,” räägib Teesi. “Vello oli alati huumorimeelne ja teravalt vaimukas. Kodus isegi rohkem kui laval, seal oli ju etteantud tekst. Tema ei mõelnud nalju välja, need tulid justkui ise. Sära oli tal sees.”
Teesi meenutab mitmeid toredaid lugusid, kus ta mees oma leidlikkuse ja huumoriga mõnestki lootusetuna näivast olukorrast välja oskas tulla või siis justkui möödaminnes kaaslastele vimkasid viskas. Näiteks ükskord, kui oli vaja kiiresti teatrisse jõuda ja bussi millegipärast ei tulnud, suutis Vello ennast koos perega möödasõitva tuletõrjeauto peale sokutada ja õigeks ajaks kohale jõuda. Kui aga Vello isa esimest korda Rootsist külla oli tulnud ja sel puhul koos restorani otsustati minna, tundunud see plaan ukse taga lookleva järjekorra tõttu juba luhta minevat, kui Vello oli hakanud hoogsalt midagi prantsuse keeles seletama, ilma et ta seda keelt ise osanud oleks. Sisse nad tookord igatahes said ja Vello oli tunnistanud, et see, mis ta kõneles, olevat olnud lihtsalt tekst ühest etendusest.
Piretil kui teatri lapsel on Estoniaga omad mälestused. “Eks rõdutrepilt sai kõik etendused ära vaadatud. Teater on küll palju muutunud, aga lavade lõhn meenutab endist aega. Minus tekitab mingit erilist tunnet ja nostalgiat kõige enam see, kui orkester pille häälestab ja laelühter hämarduma hakkab.” Lisaks välisele sarnasusele on Piret pärinud isalt ilmselt ka teatrigeenid. Sestpeale, kui ta kunagi viieteistaastasena omaaegses Salme kultuurikeskuses Ellu Puudisti juures näiteringis käima hakkas, pole tal teatripisikust pääsu olnud. Edaspidi on ta ennast sellel alal täiendanud ja harinud. Ta on 1991. aastal moodustatud MTÜ Teoteater looja, kunstiline juht ja lavastaja. Praegu tundub vanaisa huumorisoont ja näitlemisannet olevat ka väikeses Normanis, kes juba ka ema Pireti lavastustes hea meelega kaasa teeb.
“Vello oli meie keskel”
Koht Luige-kodu seinal, kust seni asus Vellost tehtud suur maal, on praegu tühi, sest jaanuarikuu alguses, kui Estonia talveaias tema 80. sünniaastapäeva tähistati, viidi maal sinna ja hiljem jäi see linnakodu seinale. “Meil oli nii tore mälestusteõhtu ja mõnus õhkkond. Kõik armsad inimesed olid koos ja ma tundsin, et Vello oli ka meie keskel,” ütleb Teesi ning kahetseb, et ei saanud mälestusteõhtule kutsuda kõiki, keda oleks tahtnud, sest perekonna eelarve ei oleks seda välja kannatanud. “Teate, teater on kohutavalt palju muutunud. Ei ole enam sellist ühtehoidmist, ja eks praegu ole ju kogu ühiskond raha peale üles ehitatud,” ütleb Teesi, aimates ette küsimust, miks mälestusõhtu korraldamine vaid perekonna hooleks oli. Kuigi Teesi hääles pole ainsatki etteheidet kellelegi, on siiski kuidagi kurb mõelda, et isegi nii sügavaid jälgi eesti kultuurilukku jätnud inimeste tähtpäevad sedamoodi vaikselt mööduvad.
VAIKE KÄOSAAR
