On tore, et tänavused Teeme Ära talgud on seotud meie kihelkonnapärandiga. Siiski tahaks tähelepanu juhtida ühele võimalikule komistamisvõimalusele. Talgupäevade jooksul tehakse mitmesuguseid töid, mida võib julgelt talgutöödeks nimetada. Olen aga seisukohal, et prügikoristust, mis küll ka väga vajalik töö, ei tohiks talguteks nimetada.
Kogu Eesti elu on põhinenud kihelkondlikul kogukonnaelul ja talguviisilisel tööelul. Esimene kujunes välja sugulussidemete kaudu (abielluti põhiliselt kihelkonna piires) ja sellest tekkis kogukonna hingeline side. Kogukondliku elu aluseks oli aga naabrite abistamine, talguviisiline tööelu. Need pole talgud, kui tuleb kokku paarkümmend inimest, kes argipäevadel üksteisega ei suhtlegi, ja koos pannakse metsa all kokku paar koormat prahti või autokumme.
Talgute tähendus ajaloolises mõttes on lisaväärtuse loomine. Näiteks sõnnikuveotalgud andsid lisaväärtuse mulla viljakusele, järelikult ka saagile. Rukki- ja heinatalgud andsid lisaväärtuse toidulauale ehk igapäevase leiva ja kindlustasid inimestele ja loomadele talve üle elamise.
Kartulipaneku- ja kartulivõtutalgud andsid viimase kahel sajandil lauale meie põhitoidu kartuli. Nii viljast, loomadest kui ka kartulist saadi ka raha, millega osteti välja talud.
Lambaniitmise- ja linatalgud aitasid valmistada vajalikud kehakatted töötamiseks, koolis käimiseks ja pidupäevadeks. Tähtsaimaks lisaväärtuseks on kahtlemata meie kihelkondlikud sümbolid – rahvariided.
Talguid korraldati ka kõikvõimalike muude suuremate tööde tegemiseks: laastulõikuseks, kraavikaevamiseks, katusetegemiseks, raadamiseks, puude- ja heinaveoks, kivikoristuseks, võrguparanduseks, kalapuhastamiseks, vildivanutamiseks, sulenoppimiseks, isegi sigurite puhastamiseks. Talgutel valmis alati mingi toodang.
Kuid mitte kunagi ei korraldatud talguid oma aiataguse puhastamiseks enda või teiste lohakusest tekkinud prahist. Ärgem meiegi siis lörtsigem talgu mõistet, las prahikoristus jääb prahikoristuseks.
LEMBITU TWERDJANSKI, kultuurökoloogia magister
