Näitlejad, kes 70. eluaasta künnisel laval ja vormis püsivad, on haruldased. Vanemuise raudvara Raivo Adlas on just üks neist vähestest. Tema isiklik teatrimälu ulatub poole sajandi taha ja teatritegemisega on ta hommikust õhtuni rakkes tänaseni.
Erinevaid aegu ja näitlejaid neis võrreldes leiab aastakümneid laval olnud mees ühe asja, mille poolest praegune aeg imelik on: inimesed mängivad raha eest, küsivad iga asja eest, palju ma saan…
Pärast garderoobikaaslase lahkumist on Raivo Adlas Vanemuise draamatrupi kõige vanem meesnäitleja. Ao Peep on temast 10 aastat noorem. „Ja siis tulevad juba poisikesed, 50-aastased ja nooremad. Imelik. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem tuleb juurde tööd. Eks neid vanakesi läheb ikka vaja. Teised on ära surnud või ennast põhja joonud. Armeenias on näitlejate haudadel kiri „suri laval“. Sellega ei ole mõeldud muidugi mitte seda, et lahkus otses mõttes etenduse ajal,” teab Irdi Vanemuise hiilgeaegadel palju mööda N Liitu ringi sõitnud Adlas.
Valimiste-eelne „Richard Kolmas“
On päikeseline oktoobriõhtu ja näitleja on leidnud töisest päevast tunnikese, et ajakirjanikuga kohtuda. Räägime Vanemuise väikeses majas ja juba oodataksegi teda Sadamateatrisse “Kuningas Richard Kolmanda” proovi.
“Mulle pole Shakespeare kunagi meeldinud,” tunnistab staazhikas näitleja ootamatult. „Teda saab ainult parodeerida. Mängid näiteks hea teatega käskjalga ja halva teatega käskjalga ja ilma teateta käskjalga… No me teeme selle inglasega praegu, visuaalselt tuleb huvitav lavastus, kujundus ja helid, aga mis sellega peaks ütlema, kas ainult seda, et ärge tapke? Võib-olla valimiste puhul kõlab see aktuaalselt, äkki publikule on huvitav…“
Ibseni ja Tshehhovi aga ütleb Adlas olevat hingelähedased, neid muudkui mängiks. Kitzberg? Teda tuleb huvitavalt teha, nagu Tooming tegi! Bergmann on aga niisugune autor, keda mängida on näitlejal küll huvitav, aga publikul vaadata igav. Selline olla ka Gorki: kõik tahavad mängida, keegi ei taha vaadata. Lemmikutest veel muidugi Luts! „Tulebki varsti, Normet lavastab! Ma hakkan seal vist Julk-Jüri mängima, proovid algavad detsembris,” teatab näitleja õhinal.
Masu on Vanemuisest mööda läinud
Raivo Adlas naudib koostööd noortega ja kiidab taevani Vanemuise praegust truppi. Samas töötab ta ka Vilde Teatri ja Palamuse Amatöörteatri näitlejatega ja leiab aega ka kõnetehnika ja teatrikunsti aluste õpetamiseks muusikakoolis ja ülikoolis.
Ta osaleb mitmetes suveprojektides, nii et puhkamiseks ei jäägi aega. Mis aga kõige uskumatum: näitleja kiidab teatri head õhkkonda ja on Vanemuisega väga rahul. Kas siis intriigid ei kuulugi enam teatri juurde?
„Mina ei puutu nendega kokku, mul pole aega istuda ja kuulata intriige. Vanemuine on finantsiliselt kah heas seisus. Selle masu ajal, kui teised teatrid kurdavad, on meil kõik vastupidi. Publikut jätkub, mängime juba Tallinnas ka. Nõgene on väga tark juht, Vanemuisel pole häda midagi! Meie, näitlejad, ei tunneta siin üldse majanduslikku poolt. Palku pole vähendatud, tööd on rohkem kui enne, masu on meist mööda läinud!”
Adlase sõnul pole Vanemuisel alates Aivar Mäe tulekust üldse probleeme olnud. „Mäe tuli, esimene asi, mis ta meile ütles, oli, et tänasest päevast kõik sinatavad. Mäe kasvatas Nõgese ka.”
Adlase valmidus nooremate kolleegidega kokku sulada on imetlusväärne. Ta on tulnud läbi erinevate aegade, olle ise pidevas muutumises.
„Näitleja muutub ajas kahtlemata. On kurb, kui jäädakse oma aega pidama, sest ka teater muutub pidevalt. Minu nooruse ajal oli Vanemuises vanu näitlejaid, kes ei võtnud näiteks poola avangardi vastu, nad jäid Menningu juurde pidama.”
Vana Westholmi õhk sees
Tartusse sattus Raivo Adlas teatriarmastusest, aga ka sellepärast, et ei tahtnud sõjaväkke minna. Lõpetanud 1958. aastal Tallinnas Jakob Westholmi Gümnaasiumi (tollal Tallinna 22. Keskkool), oli tal vaja kindla peale kõrgkooli sisse saada, et pääseda sõjaväest.
„Meie ajal oli koolis vana Westholmi õhk veel sees, kuid ta oli siis juba segakool. Paljud vanad õpetajad olid alles, me saime hea kasvatuse,” meenutab “westu poiss”. Kuigi endises erahumanitaargümnaasiumis õpetati viiekümnendatel veel mitut võõrkeelt, hindas Adlas saksa keele õpetust nõrgaks ega söandanud seetõttu ka Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonda õppima minna. Näitlejaks saamisest ei julgenud aga veel unistadagi, kuigi huvi teatri vastu oli juba suur.
„Vanemuine oli sel ajal väga värske, palju värskem kui Draamateater. Tartus tehti huvitavaid lavastusi,” selgitab Adlas, miks tahtis tudengipõlve maitsta just Tartus ja mitte Tallinnas. “Tulin EPA-sse agronoomiat õppima. Tulin kindla peale, et sinna saab sisse. EPA oli tollal nagu suur solgitoru, ühest otsast imeti sind sisse teisest paisati välja.”
Vanemuise kõrvalt lõpetas EPA
1961. aastal tehti Vanemuise esimene lavakunstistuudio. “Sellega alustas Kaarel Ird, pärast sõda oli näitlejatest suur puudus. Sellest ajast ma jäingi Vanemuise seinte vahele tilbendama, palga peale sain küll ametlikult alles 1967. aastal. Vanemuise kõrvalt lõpetasin ka EPA,” meenutab Adlas.
1960. aastatel oli Vanemuises tugev näitlejakoosseis. “Einari Koppel, Leonhard Merzin, Kulno Süvalep, Heikki Haravee — nad kõik olid noored ja tegid jube huvitavat teatrit! Palju huvitavamat kui tollal Tallinnas!” kinnitab Adlas veendunult.
Teatrisse mängima võeti noor Adlas juba siis, kui ta õppis alles EPA-s teisel kursusel. Tema esimene osa Vanemuise laval oli Jefreitor Kostrov Vishnevski “Esimeses ratsaarmees”.
“Ta mõisteti surma mahalaskmise läbi,” meenutab näitleja oma esimese lavakuju traagilist saatust. Ja lisab, et sõjaväest ei pääsenud ta ise ikka. Kõrgema haridusega võeti sinna õnneks vaid üheks aastaks ja tehti ohvitseriks pealekauba. Sõjaväest tagasi tulles lülitus Adlas taas Vanemuise repertuaari ning ta võeti teatri põhikoosseisu. Hiljem on ta kuulnud, et seda nõudnud Koppel ja Hermaküla.
Tooming oskas näitleja vabastada
Kuldaeg oli Vanemuises Adlase kinnitusel aga ikka siis, kui teatris tegutsesid Jaan Tooming, Evald Hermaküla ja Ülo Vilimaa.
„Teater oli tollal ikka terve elu! Hommikul kell 9 tulime teatrisse, siis oli kaks tundi soojendust Grotovski harjutuste järgi. Kell 11 algas proov, mis kestis neli tundi, pärast seda läks lahti eksperimentaaltöö Toominga ja Hermaküla käe all. Kell kuus hakkasid etenduseks valmistuma. Ikka hommikust õhtuni olid siin.”
Esimese suure osa tegi Raivo Adlas Evald Hermaküla juures. Ta mängis „Tuhkatriinumängus“ printsi. „Hermaküla tagus mulle intensiivsuse sisse. Siis tegin ma kohe kaasa Jaan Toominga esimeses Vanemuise-etenduses „Laseb käele suud anda”. Selle juures läks mul kurvasti, seal oli niisugune mahv peal, et lihtsalt süda ei pidanud vastu ja sain südamereuma. Olin kaks kuud haiglas,” meenutab Adlas oma esimesi kohtumisi legendidega.
„Eelmäe läks just tänu Toomingale lahti, enne oli ta krambihunnik. Põrgupõhja Jürka oli tema loomuses muidugi olemas ka, aga Tooming tõi selle välja, ei ajanud teda krampi. Ird oma lõugamistega ajas Eelmäe krampi. Ka mina olen kõige rohkem Toomingale tänu võlgu, et sain vabaks,” räägib Adlas.
Hermakülal oli komme näitlejat verbaalselt piitsutada. „Ära puhka laval, mängi!” küttis lavastaja Hermaküla saalist proovide ajal näitlejaid üles. „Sa ei saanudki teisiti, pidid andma endast maksimumi. Toomingal olid aga hoopis teised meetodid, ta naeris saalis pidevalt – sellest said siis aru, et oled õigel teel. Jaan istus saalis ja naeris, reageeris kogu aja, vahepeal plaksutas ja siis tormas järsku ise ka lavale. Ta oskas näitleja vabastada.”
Adlas tunnistab, et talle on partner, laval tekkiv side temaga väga oluline. „Praegu on mulle kõik head partnerid, ma tõesti ei oska ühtegi halba nimetada. Vanemuises on näitlejate koosseis väga hea, siin on õudselt andekad noored!” kiidab vanameister.
Lavastajatest, kellega viimasel ajal palju tööd tehtud, tõstab Adlas esile Roman Baskinit.
„Ta on omapärane. Siis, kui „Lärmab ja veiderdab“ tegime, sain mina temalt kõige rohkem sõimata, aga hiljem on ta mind alati kasutanud. Mulle meeldivad need lavastajad, kes piitsutavad, kes tahavad midagi muud, midagi uut, mida näitleja pole varem teinud. Muidugi saab teha midagi uut, siis oled surnud, kui enam ei saa!” kinnitab Adlas, et erilist mängimata rolli tal pole, sest ega roll ise pole veel midagi, ikka koostöö lavastajaga, tema kontseptsioon on oluline.
Teater oli oaas
Raivo Adlas mäletab ka aegu, mil Vanemuine oli nii populaarne teater, et Tartusse esietendustele sõideti Moskvast ja Peterburist, mis tollal Leningradi nime kandis.
„Seisin kord Moskvas Sovremenniku administraatori luugi juures sabas, kui tuli minu juurde üks sealne kriitik ja imestas, et Adlas Moskvasse on sõitnud etendust vaatama. „Meie sõidame ju teie juurde,” öelnud kriitik, kes olnud kõiki Vanemuise etendusi näinud.
Oli aeg, mil Vanemuise draamatrupp igal hooajal korra välismaal mängimas käis. Ikka Moskvast saadeti. Ja seda suurem oli suletuse tunne tagasi tulles. „Ikka oli tunne, et tuled vanglasse,” tunnistab Raivo Adlas. Samas tunnistab ta sedagi, et teatud mõttes oli nõukogude aeg teatritegemiseks hoopiski ideaalne.
„Teater oli oaas. Huvitav oli, sest teadsid, miks sa midagi teed ja mille eest võitled. Palju tükke keelati ju ka ära. Meil oli ka lihtsam, sest Ird käis Moskvas, lõi rusika lauale, siis tuli käsk Tallinnale, et tuleb ikka lubada.
Küsimus, kas Irdi väimeheks olemine ka kasuks on tulnud, teeb Adlasele nalja. Ta on sellega harjunud.
Irdi aegadel olid teatris kuulsad teatrikülastajate konverentsid, kus publik küsis ja Ird vastas anonüümsetele küsimustele. Küsitud näiteks, et miks Raivo Adlasel on nii palju osi. Ird vastanud, et ta on ju mu väimees!
„Pigem on teistel näitlejatel minust kasu olnud. Kui Ird lavastas Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel“, siis seda prooviti lõputult ja keegi enam ei viitsinud. Siis pidin mina Irdile lolle küsimusi esitama, et ta hakkaks oma mälestusi heietama ja proov näitlejate jaoks kiiremini mööduks. Irdile oli vaja vastu hakata. Kes pugesid ja tulid talle ette kandma, neid ta ei sallinud, nende peale ta röökis, aga ta sallis otsekoheseid inimesi,” meenutab Adlas oma (kuri)kuulsat äiapapat.
Väljaspool Vanemuiset on Adlas mänginud korra Ugalas, lemmikkirjanik Ibseni „Noras“ Thorwald Helmerit. Ta on lavastanud Tshehhis, kui revolutsiooniaastapäeva puhul tehti lavastajate vahetus. Muidu on ta aga peaaegu kogu aeg Vanemuises olnud, kui „superintendent“ Priimäe aeg välja arvata. „Teater oli siis nii igav ja steriilne, et kõik põgenesid. Ülev Aaloe kutsus mind Pärnusse ja ma lahkusin päevapealt. Tulin tagasi, kui Lumiste oli draamajuht,” meenutab Adlas.
Töö harrastusnäitlejatega
Nüüd juba üle kümne aasta on Raivo Adlas tegelenud Palamuse harrastusnäitlejatega. See sai alguse Tiina Tegelmanni ettepanekust, et Palamusel võiks uuesti käivitada näitemängude tegemise.
„Esimeseks asjaks oli „Sel kevadel Paunveres”, mille kontseptsioon oli selline, et toimus suur külapidu ja tantsu vahepeal aeti ka nn “kevadeasju”. Pidu toimus lauluväljakul ja rahvamajas sees käis “Kevade” lavastamine, parodeeriti erinevaid lavastajaid, kaasa arvatud seda, milline võiks olla Kevade teemaline ballett ja ooper.
Etendusega „Tali“ seostub kirikuskandaal, kus näitlejaid ei lubatud kirikus mängida ja sellest otsusest teatas õpetaja trupile viimasel hetkel. Jaan Nuga tulekuga Palamuse kirikuõpetajaks lahkhelid kirikuga lahenesid.
„Nuga tuli ise mängima, ta mängis Ain Kalmuse „Juudases“ Jeesus Kristust. Sealtpeale oleme kirikut sageli osalise mängupaigana kasutanud, oleme kirikus teinud „Mõrv katedraalis“ ja palju teisi asju,” räägib Adlas, kes Palamuse esmamainimise aastapäevaks kirjutas ise näitemängu „Kolm munka”.
On olnud rahvusvaheline teatriprojekt „Kevad, suvi, sügis, talv”, milles kasutati sauti mitmeid mängupaiku. Etendus algas viiulimänguga kirikutornist ja seejärel läks tegevus lahti üheaegselt neljal platsil.
Harrastusnäitetrupiga tähistas Raivo Adlas ka August Wiera 150. sünniaastapäeva, lavastades „Udumäe kuninga“.
„Vanemuine ise ei teinud Wierast väljagi, aga meie käisime Vanemuises ka mängimas. Tartu linn ei tähistanud ega toetanud Wiera juubelit, tuli välja, et linna kultuurijuhid ei teadnudki, et Wiera on eesti teatri asutaja,” räägib Adlas, kes näidendi temast enda sõnul ise mitmest asjast kokku pani.
„Seal oli näiteks pildike sellest, kuidas Wiera ajal proove tehti, siis oli toodud „huligaan“ Menning, kes pidevalt segas. Wiera sai ära tähistatud,” on Raivo Adlas tehtuga rahul.
Raivo Adlas on muu hulgas lavastanud ka oma kahe harrastustrupiga paralleelselt nii Palamusel kui Tartus ühte ja sama näidendit.
„Tegime kaks „Tagahoovi“ ja vahetasime näitlejaid,” räägib Adlas, kinnitades, et harrastusnäitlejatega töötamise võlu peitub suuresti ka selles, et nendega saab lavastaja ise teha, mida tahab. Kutseliste näitlejatega olla raskem, sest kolmveerand prooviajast kulub vaidlemistele.
Raivo Adlas
Sünd. 31. jaanuaril 1940 Harjumaal Kiisal
Vanemuise teatri õppestuudio 1965
Georgi Tovstonogovi režiilaboratoorium 1990
1968 – 1991 Vanemuise draamanäitleja ja lavastaja
1990 – 1993 Tartu rahvakultuurikeskuse Sinimandria teatrijuht
1993 – 1995 Pärnu Endla näitleja
1995 Vanemuise draamanäitleja
Teeneline kunstnik aastast 1976
JAANIKA KRESSA
