Vabakutselised tõlkijad ning Kennel Ribessita koerakasvatajad Priit ja Rita Tali võtavad mind vastu oma kodus Leedi külas. Nendega koos tervitab mind parklas Lõuna-Vene lambakoer Miki, keda mitmes riigis ekslikult väga ohtlikuks koeratõuks peetakse.
Lõuna-Vene lambakoera ajalugu ulatub 18. sajandisse, mil Hispaania alustas meriinolammaste eksporti Venemaale ning karja ajamiseks ja kaitseks aretati just see koeratõug. Pole harvad juhused, kus seda tõugu koera peetakse nii kurjaks, et teda ei julgeta isegi puudutada. „Üks rootslannast kohtunik ütles, et kardab nii väga. Aga kui ta nägi, et tegemist on sõbraliku koeraga, siis võttis kohtunik selle aja ja katsus kõik oma katsumised ära,“ meenutab Rita. Miki on sõbralikkuse etalon, sest ta on mulle valmis sülle hüppama, olgugi et tema kehakaal on 50-60 kilogrammi. „Tema on meie kõige tituleeritum koer,“ sõnab Rita, kes soovis juba 12-aastaselt koertega näitustel käia.
Läheme mööda mitmest koerteaedikust ning istume varju alla. Väike lõvikoerake teeb minuga tutvust ega ilmuta vähimatki umbusku. „Olli-lolli on minu kõige toredam sõber“, kiidab Priit. Ka Olli käis varem näitustel, kuid valehambumuse tõttu on temast saanud lihtsalt vahva perelemmik.
Aedikute vahel tuiskab ringi ka Hispaania veekoer Reini. Tema teeb eriliseks asjaolu, et seda tõugu koeri on Eestis vaid üks, just siinsamas. „Tal on omad augud, kust ta käib,“ muigab Priit, kui koer usinalt mööda aedikuid kepsleb. Seda tõugu iseloomustab omapärane, veidi lainjas ja ka nöörjas ilmastikukindel karv. „Neid ei pesta ega kammita. Miks neid Eestis ainult üks on, ma aru ei saa, sest mujal maailmas on ta üdini populaarne, kuna teda ei pea eraldi pesema ega kammima ja teda on kerge pügada,“ kiidab Rita.
Vähelevinud tõugudest saavad tuttavaks veel ahvpinšer, Vendeeni suur basset-grifoon ja Tiibeti terjer.
Võitlus ebaloomulike tõugude ja milleritega
Talide igapäevatöö on siiski tõlkimine, nende päevakava ei erine suuresti keskmise loomapidaja omast. Siiski, majapidamises kasvab ligikaudu 20 koera ja noorim pesakond sündis jaanipäeval.
Tegelikkuses on Talide suurem missioon viimased kaheksa aastat olnud Skye terjerite populariseerimine. „Üheksa aastat tagasi saime esimese Skye ja siis avastasime, et ta on nii fantastiline tõug, kes hakkab samas välja surema. Viimase 50 aastaga on tõug nii ära kadunud,“ sõnab Priit. „Minu kohati liiale minev promo sotsiaalmeedias on vilja kandnud ja suur osa inimesi juba teab, kellega tegemist on. Oleme suutnud Eestimaal Skye terjerite populatsiooni ka kasvatada, enamik meie kutsikaid on jäänud Eestisse, vaid üks on läinud Soome. Globaalselt pole olukord siiski muutunud ja tõu kodumaal Briti saartel sureb see ilmselt lähema 10-15 aasta jooksul välja,“ kirjeldab Priit. Osalt on selles süüdi trendikate tõugude esiletõus, mis sööb traditsioonilised tõud välja. „Inimesed ei arvesta koera võttes oma elustiiliga, vaid sellega, millised tõud on moes,“ nendib Priit. Üheks viimase aja trendiks on ka ebaloomulikud „disainertõud“, näiteks labradoodle, kus omavahel on ristatud labrador ja puudel.
Peamine suur probleem on millerid ehk koeraomanikud, kes raha saamise eesmärgil kutsikaid toodavad. Tihti paaritatakse emast igal aastal või igal jooksuajal, mis on looma tervise seisukohast lubamatu ning kutsikate ja ema tervis on tihti uurimata. Priit on millerite vastu võidelnud aastaid ning sotsiaalmeedias vastavat teavitustööd teinud. „Tahaks loota, et oleme aastate jooksul suutnud mõned sajad hinged päästa ja selgeks teha, mis on mis, kuna millerite äri tuginebki ainult ostjate rumalusel,“ sõnab Priit. Tihti arvatakse, et kutsika tõupaberi olemasolu pole vajalik, kui temaga näitusele ei minda. „Kõige rohkem on inimestele mõjunud selgitus, et paberi tähtsus uue omaniku jaoks seisneb selles, et näiteks meie kennelist võetud koeral on kiip ja ta on Eesti Kennelliidu registris, kus tema kasvatajatena oleme kirjas meie. Me jääme koeraga surmani seotuks ja tema eest vastutavaks ning see peaks tagama omanikule kindlustunde,“ selgitab ta. Rita lisab, et kennelnimi on justkui kaubamärk, mille eest kasvataja vastutab.
Tihti ostetakse koer milleritelt ka odavama hinna tõttu. Kui kennelis jääb tõukoera hind 1000, Euroopas lausa 1500 euro kanti, siis millerilt saab koera umbes poole võrra odavamalt. „Inimene, kes ei tegele hobidega ega kuluta raha muudele rõõmudele ning siiski ei suuda tõukoera osta, ei suuda ka koera üleval pidada,“ tõdeb Priit. Kui millerid on nõus koera näiteks nurgataguses tanklas üle andma, siis Talid enne looma ei loovuta, kui uus pere pole neile külla tulnud ja koertega põhjalikult tutvunud. „Ka siis saadame nad koju järele mõtlema ja samuti arutame asja omavahel. Mõnele oleme ära öelnud, et nendele see koer ei sobi,“ räägib Priit ja lisab, et on ka neid, kes soovinud Skye terjerit ainult seetõttu, et tegemist on erilise koeraga, keda tänavapildis eriti ei kohta.
Lisaks tahavad Talid kindlad olla, et koera tervise eest korralikult hoolitsetakse, see tähendab eelkõige, et kuni aastaseks saamiseni ei tohiks kutsikas treppidest käia. „Skye liigesed vajavad kasvueas hoidmist, koera ei pea ülemäära poputama, aga mõistusega tuleb jälgida, et ta oma liigeseid üle ei koormaks,“ märgib ta. Poolteiseaastaseks saamiseni tuleb jälgida ka koera toitumist. „Paksuks ei tohi teda kindlasti sööta. Soovitame uuele omanikule toitusid, mis sisaldavad vähe valku, et koer kasvaks võimalikult aeglaselt. Oma kasvu saab ta kätte igal juhul, aga mida hiljem see juhtub, seda parem,“ märgib Priit. Uude koju viivad Talid kutsika alati ise, et tulevane elukoht oma silmaga üle vaadata.
Missiooniga sündinud koer
Talide peres kasvab neljas Skye terjerite pesakond, kaks kutsikat ootab seal veel oma peremeest. Kuna Rita armastab näitustel käia, jätab ta igast pesakonnast pea alati ühe kutsika endale. „Mulle meeldib näitustel käia ja mulle meeldib võita, kellele ei meeldiks? Võitmiseks on kaks võimalust: kas osta kutsikas ja loota, et temast tuleb võitjakoer, või kasvatad ise,“ sõnab ta. See on kümme korda ägedam, kui võidad omakasvatatud koeraga,“ kinnitab Rita. Sageli mängib aga loodus oma mängu ning paberile kirja pandud kombinatsioonist loodetud tulemust ei tule.
Kui tõustandardis on kirjas, et Skye terjer on võõraste suhtes umbusklik ja üleolevalt ükskõikne, siis Talide perekonnas sellist mentaliteeti alati ei kohta. Teen tutvust Manni ja Missioonimehega, kes tahaksid mind pealaest jalatallani üle lakkuda. „Kohtunikud küsivad, et mida ma neile söödan, et nad nii rõõmsad on, sest Skye peaks olema reserveeritud, aga me ei näe seda kuskil,“ naerab Rita. Missioonimees sai oma nime selle järgi, et sündis elumärkideta. „Olime kindlad, et ta on surnud, elustasime ja tegime, mida iganes. Priit pakkis ta ära ja pani kaugemale. Kahe tunni pärast kuulsin, et kass on vist kuhugi vahele jäänud. Läksin vaatama ja nägin, et kutsikas on oma pakendist välja tulnud,“ meenutab Rita.
Firmamärgiks kikkis kõrvad
Üheks Skye terjeri „firmamärgiks“ on tema kõrvad, mis põnevaid helisid kuuldes kikki lähevad ja koerale iseloomulikult targa näo annavad. Tõsi, Skye terjerite puhul on oluline karvahooldus, kuid Rita hinnangul saab sellega ka algaja hakkama. „Mõned omanikud teevad kuu või kaks soengut ise ja siis viivad professionaali juurde,“ selgitab ta võimalusi.
Lisaks Missioonimehele ja Mannile tutvun ka Duffiga, keda iseloomustab küll viisakas tagasihoidlikkus, ent kellele on sisse süstitud paras kogus staarigeeni, mis tuleb esile just näituseringis olles. „Duffi on palju tituleeritud, kuigi ta on alles kaheaastane, ta esineb nii, et me kõik naerame,“ kirjeldab Rita, lisades, et näitustel kulub lisaks kaunile välimikule ka staarigeen marjaks ära.
Näitustel käimine meeldib nii perenaisele kui ka koertele. „Paljud arvavad, et see on koera kiusamine. Kui ma viin häbeliku looma näitusele, siis tema jaoks ongi see šokeeriv,“ selgitab Rita, lisades, et häbelike koertega näitustel üldjuhul ei käidagi, sest lemmik ei saa sealt midagi. „Kui koer näitusel olla ei taha, siis paistab see välja ja kajastub ka hindes,“ lisab Priit.
KERTTU-KADI VANAMB
