Vilde Teater tõi 21. novembril Tartu Kirjanduse Majas esmakordselt publiku ette Aire Pajuri näidendi „Pime tuba”, mille lavastaja, kunstnik ja üks osatäitjaist on Tess Pauskar.
Tegevus toimub toas, mis on noorpaarile nii elu-, magamis- kui töötoaks. Tube on nende korteris küll kaks, kuid… „Uuu!” kostab teisest ruumist igal võimalikul ja võimatul kellaajal. Ja iga hetk, olgu öö või päev, võib sealt ilmuda rulaatori toel üsna käbedalt liikuv vanaproua, pigem küll endine proua. Sest vanainimest, kes küll kõndida jaksab, kuid kõik oma ihuhädad voodisse teeb, oma hukas ihupesu korteris ringi tassib, kuid mähkmete kandmisest keeldub, on väga raske nii tituleerida, kuigi tegemist on endise pedagoogiga. Loomulikult ei kõlba talle lapselapse keedetud söök ja loomulikult kahtlustab ta pereliikmeid nii varastamises kui enda mürgitamiskatsetes…
Masendavalt tuttav lugu, mõtlevad need, kel peres või suguvõsas hetkel sama olukord või hiljuti nukra finaalini jõudnud. Mida kõike küll teeks, et ise nii segi ei läheks, käib ilmselt läbi hiliskeskealiste peast. Märkimist väärib, et ka verinoor osa publikust reageerib tragikoomilistele episoodidele vaid napi ja kibedavõitu naeruga. Küllap on neilgi kogemusi…
Tunnel lõpuvalguseta?
Keskmine eluiga pikeneb, hõisatakse statistilistes aruannetes, aga milliseid probleeme see kaasa toob, sel teemal on „keskmist” välja arvutada riskantne. Mida teha nendega, kellele looja ei anna õnne väärikalt vananeda, kõrges eas, kuid täie mõistuse juures teispoolsusse minna?
Jane (Tess Pauskar) ja Karl (Rein Karu) on mamma ehk Jane vanaema Maria (Aire Pajur) nii-öelda personaalküsimust arutanud kümneid, ehk ka sadu kordi, kuid ikka end ummikteelt leidnud. Mamma korteri on nad endale saanud tingimusel, et kannavad vanainimese eest hoolt, viimane muutub aga aasta-aastalt kiusakamaks ja segasemaks. Ühelt poolt saab noorpaar aru, et tegemist on haigusega ja mamma pole enam ammu adekvaatne, teisalt ei saa nad parata, et pime viha ajuti võimust kipub võtma. Hooldekodu eest maksmiseks mamma pensionist ei jätku, samas saavad nad ise tema ööpäevase valvamise eest „tervelt” 19 eurot kuus…
Valgust tunneli lõpus ei paista, isegi kuma mitte. Keegi teistest lähisugulastest pole nõus aitama, isegi ajutiselt mitte. Ettekääne on mugav: noorte füüsiline ja vaimne vaev, isegi võimalik kooselu purunemine on mamma korteriga ette kinni makstud!
Valgust kartev tegu
Vabakutseline kirjanik Karl ei saa tööle keskenduda, kuid viilib kõrvale ka mamma kasimisest, kuigi on päev läbi kodus. Pedagoogist Jane on viimse piirini vaevatud ja kurnatud ning jääb, ime küll, lapseootele, kuigi vanainimene neile ka öösiti rahu ei anna. Lahendus peab tulema…
Mis tegelikult tagatoas juhtus, teab vaid Karl, aga loo küünilis-reipas finaalis pole seal enam kedagi. Kui ajakirjanik nüüdset kuulsat kirjanikku intervjueerib, jõuab noore mehe kõrvu mamma huikamine, katkestades tema mõttelõnga. Kas see on südametunnistuse hääl?
Küsimusele, kas näidendi pealkirjaga on vihjatud ka pimedale sopile meie peas, hinges ja südametunnistuses, vastas autor ja Maria ehk mamma osatäitja Aire Pajur, et „Pime tuba” on tõepoolest üsna mitmetähenduslik pealkiri. „Algselt oli mõte vihjata sellele, et me keegi ei tea, kuidas me kriitilises olukorras käitume. Selles loos ei tea needki noored inimesed, millega selline väljapääsmatuna tunduv olukord päädib, milleni neid viib. Psühholoogias on kasutusel mõiste Johari aken. Selle all mõistetakse n-ö pimedat ala, kus inimene ise ega ka keegi teine ei tea, kuidas ta võib kriitilises olukorras käituda. Et ma ei tahtnud näidendi pealkirjaks panna “Pime ala”, siis jäi “Pime tuba”, mis vihjab ka mamma toale: keegi ei tea, mis seal tegelikult toimub,” rääkis Aire Pajur.
Näidendi kavalehele, mis on muide alati „vildekate” boonus publikule, sest seal jagavad autor, lavastaja ja näitlejad muljeid nii näidendist kui selle lavaküpseks saamise protsessist, on Aire kirja pannud, et „Pime tuba” on üks ta lemmiktöid ning tal on hea meel, et selle võttis lavastada just Tess Pauskar. Trupp on autori kinnitusel tugev, oli hea vaadata, kuidas proovid järjest paremaks läksid. Samas tunnistab ta, et Maria roll oli talle endale raske ka füüsiliselt: pole sugugi kerge haiget ja väetit vanainimest mängida.
Tess Pauskar tunnistab selsamal sisukal kavalehel, et tema koormus oli lavastaja, kunstniku, näitleja ja organiseerijana pisut isegi liiga suur. Pühendumus on ilmselgelt vilja kandnud. Ja mine tea, ehk aitas see suur koormus elada sisse Jane rolli. See oli nii tõepäraselt edasi antud, et vanemal ja kogenumal tekkis mitmel korral soov publiku hulgast tõusta ning haprale noorele naisele appi karata!
Näidendit mängitakse Tartu Kirjanduse Majas (Vanemuise 19) ka uuel aastal ning plaanis on mitmed külalisetendused. Märtsis jõuab „Pime tuba” ka Palamuse rahvamajja
Aire Pajur, „Pime tuba”
Lavastaja ja kunstnik Tess Pauskar
Muusika – Henri Käärik
Valgus ja heli – Katriin Laurson ja Rein Karu
Osades
Maria – Aire Pajur
Jane –Tess Pauskar
Karl – Rein Karu
Ada – Helve Nurk
Hugo ja operaator – Rein Annuk
Sandra ja ajakirjanik – Anne-Mai Tevahi
i
KAIE NÕLVAK
