Jõgeval toimus üleeile II Eesti Naiste Tantsupidu “Mehe lugu”, mis pakkus hingekosutava elamuse nii publikule kui ka tantsijatele. Viimased jäävad siiski kauaks mäletama ka möödunudlaupäevast harjutuspäeva, mil külm, vihmane ja tuuline ilm nende tahte tõsiselt proovile pani.
Tundub, et ilmataadil on tõesti kombeks Jõgevale naiste tantsupeole saabuvaid tantsijaid ekstreemsustega kostitada. Kui viie aasta taguse esimese peo ajal valitses põrgukuumus ning poodidest osteti ära kogu pudelivesi, siis seekord kaldus ilm teise äärmusse ning poed osteti lagedaks kummikutest-kalossidest ja vihmakeepidest. Isegi kilekottidest tulnud tükati puudus kätte: neidki annab ju keebina selga tõmmata või jala otsa siduda.
“Ma pole kunagi varem kummikutega tantsinud,” ütles Raplamaalt tantsupeole sõitnud Age Vendt. “Aga kui jalad kuivad ja keep seljas, polnud vihmas tantsida üldse nii kole.”
Harjumaa tantsija Aala Kraaner kasutas aga teist taktikat: pani proovi ajaks nahkkingade sisse villased sokid.
“Kui villane sokk vahel, on märga jalavarju hoopis kergem taluda,” ütles Aala Kraaner ja lisas, et vahepeal kippus koerailm küll naistel meele mõruks tegema, ent seda uhkemad oldi siis, kui proov läbi oli ja võidi endale tunnustavalt öelda: me saime hakkama!
“Tantsijad on erilised inimesed. Nädala pärast on kõigil raskused juba ununenud ning vihmast proovipäeva mäletatakse pigem vahva seiklusena,” arvas Age Vendt.
Age ja Aala on tegelikult õed ja pärit Märjamaalt. Mõni ime siis, et neil märja ilma talumisega probleeme polnud! Rahvatantsuga on mõlemad seotud kahtpidi: nii tantsija kui ka juhendajana. Juhendaja rollis oli tantsupeol ka sama pere kolmas õde Anne Paluoja. Ning selliseid “dünastiaid” oli tantsupeol kindlasti palju.
Palju oli peol ka selliseid juhendajaid, kes tõid tantsupeole rohkem kui ühe rühma. Pärnumaa tantsujuht Tiina Saar oli kohal koguni seitsme rühmaga: viie naisrühma ning neiduderühma ja vanaemade rühmaga.
“Kui arvestada, et seitsme rühma peale tuli ainult üks kurguhaigus, siis võib öelda, et elasime laupäevase proovipäeva väga hästi üle. Aga väsinud olime küll, nii et laupäevaõhtusele simmanile me enam minna ei jaksanud. Reede õhtul sai aga simmanil kõvasti tantsitud,” ütles Tiina Saar.
Usinad harjutajad
Seitsme rühma tantsupeoks ette valmistamine nõudis tema sõnul päris palju tööd. Seda lihtsustas mõnevõrra asjaolu, et osa tema juhendatavaid rühmi kuulus ühte liiki (N2 rühmi oli näiteks kolm ja N4 rühmi kaks). Juhendaja elu tegi lihtsamaks seegi, et naised on alati usinad harjutama, neid ei pea tagant torkima.
“Jõgeval peetav naiste tantsupidu on hea ja koduse õhkkonnaga pidu, kuhu pääsevad kõik, kes on kodutöö korralikult ära teinud,” ütles Tiina Saar. “Meie vaieldamatuteks lemmikuteks kujunesid neidude ja naiste ühistants “Heinalised” ning naistetants “Leemekulbi liigutajad”. Tuleme kindlasti ka järgmisele naiste tantsupeole, sest siin, Jõgeval, osatakse külalisi tõeliselt hästi vastu võtta.”
Päris peopäevaks, st pühapäevaks, oli tunduvalt sõbralikumaks muutunud ka ilm: kui hommikuse peaproov-kontserdi ajal tibutas tükati veel vihma, siis kahel põhikontserdil sai juba päikestki näha. Tõsi, staadionimuru tantsiti lõpuks üsna poriseks.
Peokavas oli nii tuliselt kaasa elama kutsuvaid kui ka hingekeeli puudutavaid kohti. Publikule kõige paremini jälgitav kujund oli ilmselt N4 naisrühmade poolt tantsu “Kedrates” lõpus moodustatud vokiratas, mis muusika lõppedes lindilt tuleva eheda vokivurina saatel mõneks ajaks vaikselt edasi veerema jäi. Mõnusat elevust tõid publiku sekka vahetekstid, milles naiste tantsupeo patroon Ivo Linna ja Jõgevalt pärit näitleja Tiit Sukk arutlesid vaimukalt naise olemuse ning naiste ja meeste suhete üle. Ühtekokku võib öelda, et see lugu, mida peo lavastusgrupp tantsijate kaasabil jutustada tahtis, jõudis tõesti ka publikuni.
“See oli tõesti tore ja kompaktne lugu,” kiitis Hiiumaa tantsujuht Helle-Mare Kõmmus. “Ning tantsijad olid ülimalt tublid, et suutsid vaatamata laupäevasele poolenisti rikutud proovipäevale väljakul nii hästi hakkama saada.”
Üks pealtvaatajaist, USA läänerannikult Portlandist tantsupidu vaatama sõitnud Lehti Merilo, oli pärast hommikuse peaproov-kontserdi lõppu suisa tumm ja pisarates: see, mida ta väljakul nägi, oli tema meelest lihtsalt nii ilus.
“Pärast sellist etendust on eestlane olla tõesti uhke ja hää,” tõdes 87aastane Merilo.
Pühapäevatantsijad
Portlandis on eesti rahvatantsu harrastatud juba 65 aastat ning just Lehti Merilo oli aastakümneid sealse rahvatantsuelu hing ja eestvedaja. Nüüdseks on ta juhtohjad, tõsi küll, nooremate kätte andnud.
“Portlandi eestlaste jaoks on pühapäev juba 65 aastat lahutamatult seotud olnud rahvatantsuprooviga,” ütles Lehti Merilo.
“Minu enda peres tantsib juba neljas põlvkond: mu aastane lapselapselaps on meie laste tantsurühma noorim liige. Kuni jalad vähegi kannavad, tulen ikka kõigile suurematele Eestis peetavatele tantsupidudele. Ega mind kanderaamil ju ikka enam peole tooda,” lõpetas Lehti Merilo naljatades.
Naiste tantsupeo pealavastaja Ülo Luht tõdes, et pidu kulges tõusvas joones. Laupäevane koerailm oli masendav, pühapäevaste kontsertide ajal läks ilm aga üha paremaks ja vastavalt sellele tõusis ka tantsijate tuju.
“Kui esimesi etendusi vaatasin staadioni kõrvalt, siis viimase ajaks läksin tribüünile ja sain seal kinnitust, et lugu “töötas”: tekstilised vaheklipid panid rahva kaasa naerma ja kava üks lõputantsudest, “Annan andeks”, pani publiku vakatama — just nii, nagu mõeldud oli. Nii et patt oleks nuriseda,” ütles Ülo Luht.
Pealavastaja assistent ja peo korraldusjuht Airi Rütter lisas, et kehva ilma tõttu tuli laupäevased proovid lühema aja peale kokku tõmmata, nii et mõni tantsujoonis ei saanud ehk nii hästi välja rihitud, kui tantsujuhid oleksid tahtnud, ent tantsijad olid siiski üllatavalt tublid, eriti kui arvestada, et umbes kolmandik neist olid suurte tantsupidude kogemuseta.
“Kui algul tundus, et nad ei saa üldse aru, kus nad olema peavad või mida neilt oodatakse, siis varsti oli selgus majas ja proov läks täie ette,” kiitis Airi Rütter. Tema sõnul väärivad suurt kiitust mitte ainult tantsijad ja kunstiline toimkond, vaid ka peo majutus-, toitlustus-, majandus-, turva-, registri-, reklaami- ja kunstitoimkond, kes said oma ülesannetega samuti suurepäraselt hakkama.
Naiste tantsupeo patrooni Ivo Linna jaoks oli pidu eriti meeldejääv seepärast, et seda peeti tema 67. sünnipäeval. Nii et sisuliselt tantsisid talle sünnipäeva puhul 394 tantsurühma umbes 4700 tantsijaga.
“Sellist sünnipäeva ei tule lähema miljoni aasta jooksul küll vist mitte kellelgi,” ütles Ivo Linna.
Naiste tantsupeo kolme etendust vaatas ühtekokku 4223 inimest. Viimase etenduse publikule ja kõigile tantsijatele pakuti pärast pidu Ivo Linna sünnipäevatorti.
RIINA MÄGI
