Möödunud aastal sai 1314 noort inimest tööõnnetustes viga. See on neli noort päevas. Mitte ühegi teise vanusegrupiga ei juhtu tööl nii palju õnnetusi kui alla 26 aastastega. Seda statistikat vaadates kujutan ette, kuidas lapsevanemaid tababki pealkirjas toodud mõte – appi, mu laps läheb tööle! Kas ta saab ikka hakkama?
Tegelikult ei tähenda iga õnnetus tingimata murtud luid või mahalõigatud näppe. Õnneks. Paljud neist juhtumitest on sellised, mille puhul ei pea isegi pikemaks ajaks töölt eemale jääma. Kuid see ei muuda fakti, et kõige rohkem tööõnnetusi juhtub noorte töötajatega – sageli just nende esimesel tööaastal.
Miks need õnnetused juhtuvad? Kui vaadata numbrite taha, siis suur osa neist on sellised, mida saanuks vältida. Põhjusi leiab mitmeid. Noortel on sageli konkreetse töö tegemiseks veel vähe oskusi ja kogemusi. Nad satuvad valel ajal valesse kohta ning nad ei ole piisavalt hoolikad või lihtsalt ei oska ohtu ette näha. On ju noored ka muretuma suhtumisega ning riskivad kergemini. Iseenesest head iseloomuomadused, mis kõige hea kõrval võivad paraku suurendada tööõnnetusse sattumise tõenäosust.
Kas sellist tüüpi õnnetusi saab vältida või nende toimumissagedust vähendada? Mida saaks lapsevanem üldse teha selleks, et hommikul tööle läinud laps sealt õhtul sama tervena ka tagasi koju tuleks? Tööle kaasa temaga ju ei lähe ning kõrval ei seisa, kui ta höövelpingil liiste parajaks timmib või restoranis sööke ette kannab.
Seda mitte. Küll aga saab küsida ja huvi tunda. Küsi tema käest, kuidas tal tööl läheb. Eriti, kui see on tema esimene töökoht ning kindlasti siis, kui need on tema esimesed nädalad tööl. Uuri, kas keegi teda juhendab ja kas talle on seletatud, kuidas vajalikud masinad töötavad ning kuidas materjalidega ümber käia. Isegi kui töö spetsiifikat ei tunne, on elu ilmselt aastatega üht-teist õpetanud ning vanemad oskavad oma kogemustest lähtudes nõu anda, mil moel tervist säästa ning õnnetusi vältida.
Küsima ei peaks ainult tööohutuse kohta. Oma esimesele töökohale asudes ei osata tihti tähelepanu pöörata kõigele sellele, mis esmapilgul võib tunduda teisejärgulise formaalsusena. Nagu näiteks töösuhte vormistamine ehk üks olulisemaid põhitõdesid, et tööle asudes tuleb sõlmida tööleping, kus mõlema poole õigused ja kohustused selgelt ära toodud. Isegi siis, kui töö on ajutine ning ka siis, kui tööandja teeb ettepaneku esialgu tulla teatud perioodiks ametit proovima.
Võib tulla üllatusena, kuid tegelikult ei ole proovipäevi kui selliseid olemas. Juba esimesest päevast peale on tegemist ametliku töösuhtega ning tööga tutvumiseks on ette nähtud katseaeg. Selle eest tuleb maksta tasu ning töötajale laienevad kõik töösuhtes olemisega tagatud õigused. Tõsi, on siiski ka üks erand – töötukassas arvel olevatel töötutel on selle asutuse teenusena võimalik teha ÜKS proovipäev.
Eeskätt on see töötaja enda huvides, et oleks sõlmitud korralik tööleping. Kirjalikult. Alates esimesest tööpäevast. Ainult selline kinnitus, mitte hägus suusõnaline kokkulepe või umbmäärane lubadus leping kunagi hiljem teha, aitab tagada noore õigusi juba esimesest tööpäevast.
Skeptik muidugi ütleb nüüd, et ah, sellest pole niikuinii mingit abi. Skeptiku jaoks on ka need 1314 noort, kellega on juhtunud tööõnnetus, võib-olla lihtsalt statistika, minule tähendab see number, et iga päev sai neli noort inimest tööl viga.
Proovime anda väikese panuse, et noore inimese esimene töökoht ja tööaasta jääksid meelde millegi muu kui tervisekahjustuse, kauaaegse töölt eemale viibimise või mis veel hullem – haiglapalati lõhna ja suure muretsemisega. Teeme nii, et nad tulevad töölt koju sama tervelt ja rõõmsalt, kui hommikul sinna läksid. Iga lapsevanem saab midagi ära teha selleks, et ei peaks mõtlema nii, nagu selle loo pealkirjas – appi, kas mu laps saab ikka tööl hakkama!
MARET MARIPUU
