“Tookord kolm aastat tagasi mõtlesin, et kas nüüd või ei iial,” meenutas Mari Abel. “Minu kursusejuhendaja Ingo Normeti uus kursus oli õpingutega just selle koha peale jõudmas, kus need minul nelja aasta eest pooleli oli jäänud, ja ma tundsin, et on paras aeg kooli tagasi minna.
Pisut kummaline oli küll pärast nelja-aastast kodus toimetamist ja laste kantseldamist äkki mingeid etüüde tegema ja ringi karglema hakata, aga harjusin üsna ruttu.”
Pere kõrvalt õppimine oli Maril tegelikult juba varasemast selge, sest lavakunstikooli sisse saades oli ta juba ema. Esimesel katsel ta nimelt lavakunstikooli sisse ei saanud, vaid jäi napilt välja. Uut võimalust oodates üritas ta Tartu Ülikoolis juurat õppida, töötas mitmel pool sekretärina ja tutvus peale paljude teiste inimeste oma praeguse abikaasaga. 1995. aasta detsembris sündis nende esimene laps Richard Markus.
“Richard oli mõnekuune, kui lavakunstikoolis uue lennu vastuvõtukatsed algasid. Ega ma kellelegi ei öelnud, et ma uuesti sisse saada üritan. Alles siis, kui eelvoorud läbi ja ma päris-eksamitele olin pääsenud, julgesin suu lahti teha.
Ema tuli siis Richardiga Tallinna, et mina saaksin eksamite vaheaegadel last rinnaga toitmas käia.”
Teisel katsel sai Mari lavakunstikooli sisse. Sellesse, et üks tudengitest õpinguid lapsekasvatamisega ühitama peab hakkama, suhtus kursusejuhendaja igati mõistvalt. Iseasi, kuidas Mari ise end koolis tundis.
“Seestpoolt vaadates on lavakunstikool pisut teistsugune kui näitlejaks pürgivate tüdrukute helesinistes unistustes,” ütles Mari. “Sinna on küll raske sisse saada, aga veel raskem on seal püsida. Igapäevane etüüdide tegemine kisub sind vaimselt üsna “alasti” ja kui kõik alati ei õnnestu, võib enesehinnanguga probleeme tekkida. Pealegi jääd sa pikkade ja pingeliste koolipäevade tõttu muust elust väga eemale. Kui ikka mitu päeva järjest kell kuus hommikul kooli lähed ja sealt alles kesköö paiku tulema saad, siis kipub küll vahel küsimus tekkima, milleks kõike seda vaja on.”
Titeemast Mustaks Luigeks
Koolitüdimus see siiski polnud, mis sundis Marit pärast teist kursust akadeemilist puhkust võtma: Karl Aleksander oli lihtsalt sündimas. Ja kaks aastat hiljem sündis Ann Mari. Lastega kodus olemise aeg oli Mari sõnul vastuoluline.
“Ühest küljest ma nautisin seda, teisest küljest rippusid lõpetamata õpingud kogu aeg kuskil pea kohal. Veetsin need neli aastat hoopis teistmoodi maailmas. Elame Nõmmel ning lihtsalt kursusekaaslaste ja muu seltskonnaga suhete hoidmise pärast ma kesklinna asja ei teinud. Seegi, et akadeemilist puhkust iga aasta pikendada on vaja, kippus ununema. Abikaasa ja sõbrad tuletasid õnneks meelde.”
Õigupoolest polnud Mari sugugi veendunud, et ta üldse veel lavakooli tagasi läheb. Et ta siiski läks, selle üle on ta tagantjärele väga õnnelik. Ema Üllele, keda paljud jõgevlased hea käega juuksurina mäletavad, ning IT-spetsialistist abikaasale Agu Kivimägile on Mari tänulik selle eest, et nad tal õpingud lõpule viia aitasid.
“Aga ma pole õnnelik mitte selle üle, et ma lihtsalt diplomi kätte sain, vaid selle üle, et diplom andis mulle võimaluse teha tööd, mis mulle meeldib,” täpsustas Mari.
Kui paljud tema kursusekaaslased olid veel viimase kursuse kevadelgi töö leidmise pärast mures, siis Mariga sõlmis Von Krahli Teater töölepingu juba kolm kuud enne diplomi kättesaamist, st möödunud aasta 1. aprillist.
“Von Krahli rahvas käis vaatamas meie diplomilavastust “Asjade seis” ja nad tegid mulle tööpakkumise, mille ma rõõmuga vastu võtsin: olin ka ise mõelnud, et see trupp võiks mulle sobida,” ütles Mari. “Kuna Von Krahli näitlejatar Tiina Tauraite oli lapsepuhkusele minemas, pidin juba aprillis tema Musta Luige rolli selgeks õppima, et seejärel “Luikede järvega” Rootsi ja Prantsusmaale ringreisile minna.”
“Luikede järv”, mille tõid Von Krahlis lavale teatri juht Peeter Jalakas ja maailmakuulus vene koreograaf Sa?a Pepeljajev, on laineid löönud tosinas riigis, USA kaasa arvatud. Jänkid, muuseas, andsid sellele maineka Bessie-auhinna, arvates “Luikede järve” sel moel kuue parema möödunud aastal New York Citys näidatud tantsulavastuse hulka. Mari, tõsi küll, New Yorgi etendusel veel kaasa ei teinud.
Ürgsed savinaised
Järgmist lavastust, milles Mari mängis ? “Eesti ballaadid” ? peetakse üheks möödunud aasta kaalukamaks kultuurisündmuseks Eestis. Rahvaluulel ja Veljo Tormise muusikal põhinev lavastus, mis tuletab tänapäeva inimesele jõuliselt meelde ürgset moraali- ja eluväärtuste koodeksit, mis tegelikult tänini kehtib, mängiti suve lõpul Kuusalu vallas Soorinna külas kolhoosiaegses heinaküünis. Kes kohal käis või telekast lavastuse üksikuid lõike näinud, teab, et näitlejad nägid selles tükis üsna müstilised ja tontlikud välja.
“Peas olid meil jämedast takunöörist parukad, ihu määrisime aga paksult vedela saviga kokku ning kuivatasime end siis suurte puhurite paistel korbaliseks,” seletas Mari. “Algul üritasime küll bikiinid selga jätta, aga nii see asi lihtsalt ei toiminud, seega pidime savikorra ikkagi päris palja ihu peale tõmbama. Naljakas oli vaadata, kuidas mehed ikka sinnakanti asja tegid, kus meie teiste naisnäitlejatega “saviprotseduure” tegime.”
Sooja ilma jätkus möödunud suvel paraku vaid “Eesti ballaadide” proovide ajaks, etendusi tuli anda üsna jahedas. Ent raskused korvas tohutu emotsionaalne laeng, mille andis meie ürgset aluspõhja tunnetav lavastus nii publikule kui osalejatele.
Teatud mõttes “rajud” on tegelikult olnud kõik tükid, milles Mari kutselise näitlejana kaasa on teinud. Kui “Eesti ballaadides” mängis ta mehetapjat naist, kel pea maha lüüakse, siis järgmises tükis, punkansamblist Sex Pistols kõnelevas lavastuses “Ainult võltsid jäävad ellu” oli ta ansambli liikme Sid Viciouse pruut Nancyt, kes surnuks pussitati. Kusjuures tema tüpaa?i ja pereema staatust arvestades sobiks Mari õigupoolest hoopis ingleid või haldjaid mängima…
“Järgmises tükis mängin jänest,” naeris Mari.
Arto Paasilinna romaanil põhinevast lavastusest “Jänese aasta” tuleb Mari arvates tõeliselt lahe tükk ning selle lavastaja, Soomest, täpsemalt Lapimaalt pärit Kristian Smeds on tema meelest looduslähedane tüüp, kes oskab proovides hästi huvitavaid ülesandeid anda.
Lavale tuleb “Jänese aasta” oktoobris, siis, kui peatselt algav remont Von Krahli Teatris lõppenud on. Sügisel tuleb linale ka mitme noore Eesti re?issööri poolt Von Krahli Teatri näitlejatega tehtav film “Tabamata ime”, milles Mari mängib Lilli Ellert-Saalepit.
Vahva kamp
Marile tema koduteater meeldib, sest Von Krahl pole mingi kassatükke tootev mugandunud “kombinaat”, vaid värske mõtte, tugeva sotsiaalse närvi ja väikese kokkuhoidva trupiga (põhikoosseisus on ainult kuus näitlejat!) teater, mille lavastused palju reisivad ? sealhulgas paljude maade mainekatel teatrifestivalidel.
Oma kolme lapse kohta, kellest vanim praegu 9-, keskmine 6- ja noorim 4-aastane, ütles Mari, et see on üks mõnus ja vahva kamp.
“Ja nad on nagu peegel: näitavad sulle selgelt kätte kõik su nõrgad ja tugevad küljed,” lisas Mari.
Nooremate laste lasteaeda (vanim käib juba koolis!) ja koera jalutama viimist, tubade koristamist, söögi tegemist ning majaümbruse sügisestest lehtedest ja talvisest koerakakast kasimist ei pea Mari tüütuks ega vastumeelseks kohustuseks.
“Kui ma noorem olin, arvasin, et pereeluga seotud rutiinsed tegevused tapavad loomingulisuse, aga nüüd usun, et pigem aitab korrastatud päevakava mul end hingelises tasakaalus hoida,” ütles Mari.
Ning teised noored näitlejad kipuvad selle asemel, et Marile tema suure koduse koormuse pärast kaasa tunda, teda hoopis kadestama. Neilgi oleks isu lapsi muretseda, aga nad ei tihka lapsepuhkusele minna, kartes, et teatrisse tagasi neid siis enam ei oodatagi.
Jõgevale Maril enam suurt asja pole, sest pärast isa surma kolis ema oma lapsepõlvekoju Mäeküla kanti.
“Kui möödunud sügisel Tähetunnil Betti Alveri Fondi stipendiumi vastu võtmas käisin, tajusin äkki, kui kummaline on käia mööda lapsepõlvelinna, omamata enam võimalust koduuksest sisse astuda,” ütles Mari.
Päris juurtetuna ta end siiski ei tunne, sest suved veetis ta lapsena just seal, Mäeküla kandis, kus ema praegu elab. Tema lapsepõlve mängumaa on nüüd ka tema laste mängumaa.
Jõgeva-ajast meenutab Mari eriti hea sõnaga muusikakooli ja kunagist viiuliõpetajat Adam Geki ning Jõgeva 2. keskkooli aegset pinginaabrit Signe Verret-Opermanni, kellega igasuguseid lõbusaid asja sai tehtud ja kõikvõimalikest uutest asjadest vaimustutud: kord uue kunstiõpetaja Elita Kasemets-Järvela maalidest ja horoskoopidest, kord kitarri saatel laulmisest.
“Näitemängu ma kooli ajal just ei teinud, aga sihuke esineja tüüp olin lapsest saati,” meenutas Mari. “Kui suvel maal heina tehti, siis ma aitasin ka viis minutit kaarutada, aga siis pärisin teistelt: “Äkki te tahate, et ma laulaksin teile?””
Kuigi näitlejaks saamise nimel on Mari palju vaeva nägema pidanud, ei arva ta, et see tragöödia oleks, kui tal pensionini selles ametis vastu pidada ei õnnestu.
“Minu arust on see täitsa normaalne, kui inimene mingil hetkel ametit vahetab või vahepeal mingit muud tööd teeb,” arvas Mari. “Ja midagi uut õppida võib ka alati ? näiteks keeli. Ning üldse on olulisem olla hea inimene kui hea näitleja.”
RIINA MÄGI
