Laiuse põhikooli külastas emakeelepäeval laste- ja noortekirjanik Reeli Reinaus, kes põimib põnevad ja õudsed rahvapärimused noori köitvateks raamatuteks.
Reeli Reinausi sõnul pole rahvaluule vaid iganenud muistendid või regilaulud. “Folkloor on ajas muutuv, inimeste arenguga kaasnev nähtus. Vanasti räägiti muistendeid, nüüd aga linnajutte,” selgitas ta. Eesti rahvaluulearhiivis töötades jäävad kirjanikule ikka silma kummalised ja müstilised seigad. “Lood tulevad juhuslikult, saan kohe aru, kas neid kasutada või mitte, ning põnevamad kopeerin kausta.”
Kirjaniku hinnangul on meie noortekirjanduses kodumaise loomingu tühimik, seda proovib ta oma raamatutega täita. Noortele mõeldud raamatute edetabeli tipus on välismaine fantaasiakirjandus. “Milleks lugeda välismaiseid vampiirilugusid, kui eesti rahvapärimuses on piisavalt põnevus- ja õudusjutte, mis noort lugejat köidab,” lausus kirjanik. Lastekirjandus on tema sõnul aga rikkalik. Ise lastele kirjutades peab ta oluliseks, et raamat oleks rõõmus meelelahutus. Lasteraamatutes ta pere- ja sotsiaalprobleeme ei käsitle, see on aga omal kohal noortekirjanduses, et teismelisi mõtlema panna. “Lasteraamatud ei pea rääkima ema ja isa probleemidest, mina neist kirjutada ei viitsi. Kui lugu on rõõmus ja last haarav, siis ei kao lugemishuvi. ”
Kirjanik juhuse tahtel
Reinaus tunnistas, et ta ei unistanud kirjanikuks saamisest. Ta mäletab enda sõnul veel selgelt seda suveõhtut, kui tulid mõtted, mis ta kirja pani. Aasta pärast võttis ta need märkmed jälle ette ja kirjutas edasi. “Sain midagi raamatulaadset valmis ja andsin käsikirja oma stilistikaõppejõule Lehte Hainsalule lugeda, kes oli sellest rohkem vaimustatud kui ma ise, ja soovitas kirjastusega ühendust võtta,” meenutas kirjanik.
Nii ilmuski 2005. aastal romaan “Unenägu”. See oli müstiline ja üleloomulik lugu, mis oli mõeldud täiskasvanutele. Reinaus lisas muiates, et seda raamatut ta teistel lugeda ei soovita. “Algaja kirjanikuna tahtsin kõik südamelt ära rääkida, sai natuke kummaline kompott.”
Lasteraamatute kirjutamine sai hoo sisse konkursiga, mida korraldavad Eesti Lastekirjanduse Keskus, ajakiri Täheke ja kirjastus Tänapäev. “Nägin kuulutust, kaks kuud oli aega ja arvasin, et jõuan käsikirja valmis,” jutustas autor. Mõtted raamatuks olid juba olemas. “Võrreldes teiste loetud lasteraamatutega, ei olnud minu lugu üldse halb.”
Endalegi üllatuseks pälvis ta raamatuga “Saladuslik päevik” lastejutuvõistlusel teise koha. “Mulle tundus, et see läks liiga lihtsalt – võtad kätte ja kirjutad ning saad teise koha,” rääkis ta.
Pärast seda julges ta kirjastusele saata teisegi käsikirja ning siis hakkas lumepall veerema. “Kui juba kirjutad, siis tulevad ka uued mõtted, mida veel kirja panna,” teab ta nüüd. Praegu on rahvaluuleuurija sulest ilmunud seitse lasteraamatut, lisaks teist nii palju noortejutte ja paar täiskasvanutele mõeldud romaani, kaks luulekogu ning ülevaate vanarahva tite- ning pulmatarkustest.
Oma loomingust on tema lemmikud noortele mõeldud raamatud “Verikambi” ja “Vaevatud”. Autor kinnitas naerdes, et Verikambi on ikka päriselt olemas, see ei ole tema väljamõeldud veider sõna. “Kuulasin oma kolleegide salvestust ja seal mainiti Juuru kihelkonnas Verikambi heinamaad. See oli nii jabur nimi. Mõtlesin, et kindlasti kasutan seda raamatu kirjutamisel. Jaanuaris ilmunud noorteromaan “Verikambi” räägib vanast veskist ja sellega seotud salapärastest nähtustest.
“Vaevatud” on kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2011. aasta noorsooromaanivõistluse üks võidutöödest. Raamatus asub perekond elama kummitavasse mõisasse. Külas ei võeta uustulnukaid omaks ning mõisa ja küla asju neile ei räägita. “Folklooris on palju kummitavate mõisatega seotud hirmsaid lugusid. Näiteks on mõisnik lasknud talupoja karistuseks kaelast saati masse matta ning kündnud siis pea otsast. Mõisnikke on suisa kuradiga võrreldud, mõnel nähtud kaardimängu ajal laua all isegi kapju või saba,” jutustas kirjanik.
Laiuse jutud
Enne Laiusele tulekut vaatas Reeli Reinaus üle, mida huvitavat ta kohanimede andmebaasist selle paiga kohta leiab. Näiteks selgus, et Laiuse kirik taheti algselt ehitada hoopis Sadalasse. Kuid see, mis päeval valmis sai, lammutati öösel maha. Siis pandi härjad vankri ette ja lasti neil vabalt liikuda. Kuhu loomad seisma jäid, sinna otsustatigi kirik rajada, ja see oli Laiuse. “Et see ikka püsima jääks, on sinna pärimuse järgi sisse müüritud seitse, neli, kolm või üks Jüri-nimeline mees,” rääkis kirjanik, kelle kinnitusel on lugusid inimohvritest eesti folklooris arvukalt.
Laiuse lossivaremetes on pärimuse järgi kuuldud suvistel täiskuuöödel rüütlite vaime pidutsemas. Mõnele on kõrva jäänud aga orjade nutt.
Varemetest on otsitud ka salapärast varandusekeldrit, kuid keegi pole seda veel leidnud.Vanade lugude järgi ei teatud ka Laiuse Siniallika sügavust. Seda küll püüti toona mõõta, kuid ebaõnnestunult. Sõlmitud köied lasti kive täis pajaga allikasse, aga välja tõmmatud pajas olnud verine oinapea.
Hirmul on suured silmad
Rahvapärimuse sekka mahub noorte- ja lastekirjanduses ka lihtsaid elulisi asju. Üks näide, kus mõlemad valdkonnad põimitud, on “Aguliurka lapsed”, mis saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta lastejutuvõistlusel esikoha. Raamatust saab lugeda, kui vahva on õues mängida, kui on head sõbrad ja lennukas fantaasia. Nii ei peagi toas arvuti taga istuma ega nutitelefoni näppima.
Laste seas levib ka üks linnalugu vorstivabrikust, kuhu viiakse kõik hulkuvad lapsed. Autori sõnul levisid vorstivabriku lood pärast teist maailmasõda Tartus hoogsalt ning said päris grotesksed mõõtmed. Majavaremetes leidus igasugust kraami: riideid, koolivihikuid ja väidetavalt ka inimjuukseid. Keegi oli näinud isegi võõrapäraste näojoontega inimesi seal tegutsemas. Loomulikult toitis see inimeste kahtlusi ning õhutas hirme, eriti veel siis, kui keegi kaduski. See hirmus lugu on leidnud aguliurka laste seiklustes põneva koha.
MARGE TASUR
