Äsja lõppes Eestis lugemisaasta. Ka raamatuaastat on siinmail aeg-ajalt korraldatud. Voorelt pärit luuletaja, kirjaniku, tõlkija ja kirjanduskriitiku Kätlin Kaldmaa jaoks poleks vaja ei lugemis- ega raamatuaastaid, sest suurem osa tema ajast on niigi ühel või teisel viisil raamatutega seotud.
Kätlin on pärit, nagu öeldud, Voorelt. Tema ema elab seal tänini, isa on vahepeal Palale kolinud. Haridust on ta omandanud tervelt kolmes Jõgevamaa koolis: esimese klassi esimese veerandi õppis Vaimastvere Põhikoolis, sest ta isa läks sel ajal umbes pooleks aastaks Vaimastverre tööle, kaheksanda klassi lõpetas ta Leedimäe (ehk praeguses Voore) koolis ning keskhariduse sai Palamusel.
Raamatuid kirjutanud on ta, piltlikult öeldes, sellest ajast peale, kui kirjutama õppis. Nende pere lastel – Kätlinil on kaks õde ja vend – oli lihtsalt kombeks mitte ainult suurte inimeste kirjutatud raamatuid lugeda, vaid ka päris oma raamatuid teha. Selleks sobisid igasugused vanad vihikud ja kaustikud. See, millest kirjutati, sõltus üsna palju sellest, mida parasjagu loeti.
“Näiteks kui tuli välja James Krüssi “Minu vaarisa ja mina”, siis kirjutasime sellest raamatust inspireeritud lugusid, kui ilmus Donald Bisseti “Kõnelused tiigriga”, siis hakkasid meie lugudes figureerima tiigrid. Laenatud motiive oli tõesti väga palju,” meenutas Kätlin.
Sellele vaatamata on tal kahju, et seda lapsepõlve omaloomingut praegu üle lugeda pole võimalik: ema laskis lastel kogu selle kraami omal ajal vanapaberiks viia. Et kirjutamine oli väikesest peale Kätlini lemmiktegevus, oli ta algusest peale kindel, et temast saab kirjanik.
“Ainus moment, mil ma selles kahtlema hakkasin, oli see, kui ma avastasin, et on olemas ka tõlkijad. See jõudis minu teadvusse siis, kui ma lugesin ungari kirjaniku Ervin Lazari raamatut “Seitsmepäine haldjas”. Mõtlesin: kui äge asi see ikka võib olla, kui keegi kirjutab nii lahedaid raamatuid ja sina saad neid tõlkida!” ütles Kätlin.
Ega ta sel hetkel küll veel uskunud, et temast tõlkija võiks saada. Aga tegelikult sai temast kõigepealt just tõlkija ja alles siis kirjanik. Tõlkinud on Kätlin inglise, hispaania ja soome keelest. Kõiki neid on ta õppinud oma käe peal, koolis õppis ta hoopis saksa ja vene keelt.
“Olin inglise keelest juba neli raamatut tõlkinud, kui lõpuks pooleks aastaks ka selle keele kursustele läksin,” tunnistas Kätlin. „Ma räägin sellest alati, et inimesi julgustada. Kui on tahtmist, pealehakkamist ja kannatust ning üks protsent annet veel lisaks, siis saab tõlkida ka ilma keelt ülikoolis õppimata. Kui omaette pusid ja jonni ei jäta, võid saavutada päris palju.”
Enne luule, siis proosa
Kõrgkoolidest on Kätlin mõnda aega õppinud nii Tartu Ülikoolis kui ka Eesti Humanitaarinstituudis, aga kumbagi lõpetanud ta pole. Kui küsisin, miks, ütles ta, et töö tuli lihtsalt peale. Kõigepealt oli Kätlin seitse aastat tegevjuht teletõlkefirmas, mis teeb eestikeelseid subtiitreid sellistele telekanalitele nagu TV3, TV1000, History Channel, Explorer Channel jt. Seejärel juhatas ta mõnda aega Eesti Päevalehe kultuuritoimetust ning seejärel läks tööle Eesti Päevalehe kirjastusse.
Kirjastuses oli ta tegev möödunud kevadeni. Möödunud sügisest on ta aga eesti lastekirjanduse agent. See on täiesti uus töökoht, mis loodi Eesti Lastekirjanduse Keskuse juurde. Sellel kohal on Kätlini ülesandeks eesti lastekirjanduse tutvustamine välismaal. Mis lastekirjanduse agendi töökorraldusse puutub, siis see on Kätlini sõnul sarnane vabakäiguvangi omaga, st kogu aeg ta lastekirjanduse keskuses istuma ei pea, vaid võib osa tööd kodus teha. Lisaks lastekirjanduse agendi ametile on Kätlin neli korda aastas ilmuva raamatuajakirja Lugu peatoimetaja.
Kätlini ilukirjanduslik looming on enamasti luulevormis: luulekogusid on tal ilmunud juba kolm. Proosat on ta kirjutama hakanud alles viimasel paaril aastal. Möödunud aasta lõpus ilmunud lasteraamat “Neli last ja Murka” ongi alles tema esimene terviklik proosaraamat, enne seda oli ta kirjutanud ainult üksikuid jutte.
Küsimusele, miks nii paljud kirjandusse tulijad alustavad luulest ja alles siis lähevad proosa kallale, vastas Kätlin:
“Noorel inimesel lööb ikka mingil hetkel välja kas sisemine või välimine vajadus midagi kirjutada ning on ju nii romantiline olla noor ja olla luuletaja! Ehkki kõigist, kes on kunagi luulet kirjutanud, ei saa õnneks – ja tõesti õnneks – luuletajaid, on luuletamine minu meelest tuhat korda parem tegevus kui mingite droogide tarvitamine.”
Luuletajakogemus tuleb Kätlini sõnul proosa loomisel kasuks. Erinevad kirjanduslikud tegevused üldse toetavad üksteist. Kätlinile annab näiteks tohutult tõuget ja eeskuju teiste kirjanike tekstide tõlkimine. Väga inspireerivalt mõjuvad talle näiteks Gabriel García Márqueze jutud. Tema jutužanrile lähenemine on lihtne, aga samas kaasakiskuv, ta jõuab väikeste asjade abil suurte üldistusteni.
Tütar torkis tagant
Kätlini lasteraamat “Neli last ja Murka” räägib enamjaolt sündmustest, mis tema enda lapsepõlves aset leidnud. Kolm õde ja vend (Kätlin ise on keskmise õe Märta prototüüp) viiakse paariks nädalaks vanaema juurde, kus nendega juhtub igasuguseid põnevaid asju.
“Selle raamatu kirjutamise mõte oli mul ammu,” ütles Kätlin. “Olin tütrele, kes nüüd juba kaheksateistkümneaastane, ikka aeg-ajalt rääkinud lugusid oma lapsepõlvest ja ta oli mulle mitu aastat peale käinud, et ma need kirja paneksin, aga mul polnud selleks kunagi aega. Luule kirjutamine mul näiteks väga palju aega ei võta: luuletused kujunevad peas ajapikku ja need on vaja mingil hetkel lihtsalt “peast maha kirjutada”. Aga proosa kirjutamiseks peab süvenemisaega olema.”
Vanaema surm pani Kätlini mõtlema sellele, et lõpmatuseni nende lugude kirjapanekut edasi lükata ei saa. Varsti pärast seda kinkiski elu ise talle võimaluse asjaga pihta hakata: tal pandi käsi neljaks kuuks kipsi ja tavalisi töid ta sellises olukorras teha ei saanud, küll aga hakkas kuju võtma lapsepõlveloo esimene osa.
“Ma ei saanud esialgu ise ka päris hästi aru, mis lugu sellest tulla võiks või kellele see mõeldud võiks olla – suurtele või väikestele. Mõneks ajaks jäigi lugu seisma, kuni möödunud suvel kirjutasin selle ühes Islandil tegutsevas loomemajas lõpuni,” ütles Kätlin.
Lihtne see tema sõnul polnud, sest ta pidi end uuesti viie-kuueaastaseks tüdrukuks mõtlema. Ta ise usub, et see õnnestus ja tänu sellele oli tal võimalik kõiki asju ja sündmusi n-ö lapse perspektiivist kirja panna. Et loos on juttu mitte ainult Kätlinist endast, vaid ka tervest reast tema lähedastest, tundis Kätlin kirjutades oma õlul suurt vastutust. Enne käsikirja trükki andmist laskis Kätlin selle teistel pereliikmetel üle lugeda. Kui nad seda heaks kiitnud poleks, siis poleks raamat ilmunud.
Kätlini vanaema kodu, millest raamatus juttu, asus Rakke lähedal Koila külas. Selles paigas pole Kätlin nii kaua aega käinud, et ta ei leiaks seda oma käe peal enam üleski. Paar aastat pärast raamatus kirjeldatud sündmusi kolis vanaema nimelt ära Rakkesse ja tema Koila-maja lammutati.
“Kavatsen sel suvel tädi nõusse rääkida, et käiksime Koilas ja otsiksime vanaema maja koha üles,” ütles Kätlin.
Ema juures käib Kätlin suvel tihemini kui talvel, sest suvel saab Jõgeva jaamast jalgrattaga Voorele sõita. Talvel tuleb Kätlinil kui mitte-autoinimesel bussi kasutada, aga Jõgeva ja Voore vahelise bussiliikluse kirjeldamiseks ei osanud Kätlin selliseid sõnu leida, mis oleksid adekvaatsed ja kannataksid üksiti trükimusta.
Meie hulgast lahkunud nimeka kirjaniku Mati Undi sünnikoduni on Kätlini kodunt linnulennul vähem kui kilomeeter, teed mööda üle kahe kilomeetri.
“Mati Unti ma lapsena kartsin,” ütles Kätlin muiates. “Sellepärast, et tal oli üks üsna õudne raamat – “Must mootorrattur”. Hiljem, kui ma juba Tallinnas elasin, siis me sõitsime tihti Mati Undiga ühe rongi ja bussiga Voorele. Lõpuks hakkasime ka teretama, aga lähemalt tuttavad me polnud.”
Nüüd hindab Kätlin omakandi kirjaniku loomingut väga ning leiab, et see on oluline mitte ainult oma kirjutamisaja kontekstis.
Raamatuajakirja Lugu peatoimetajana loeb Kätlin peaaegu kõike, mis eesti keeles ilmub ja lisaks sellele veel võõrkeelset kirjandustki. Kui tal käsi neli kuud kipsis oli, siis ta luges läbi kolm raamatut päevas. Lõpuks, kui eesti ja inglise keeles lugemine teda ära oli tüüdanud, tellis ta endale Simone de Beauvoiri teosed prantsuse keeles, ehkki ta prantsuse keelt ei osanud. Aga kui otsast lugema hakkas, siis luges läbi mitu tuhat lehekülge – lihtsalt sellepärast, et teistes keeltes lugemine tundus liiga lihtne.
“Kuna ma loen kogu aeg raamatuid ning kirjutan kogu aeg raamatuid või raamatutest, siis ongi kogu mu elu justkui raamat ja mina ise ka. Ainult et raamatut ma sel teemal enam kirjutada ei saa, sest Viivi Luik tegi selle juba ära,” ütles Kätlin, viidates Viivi Luige ja Hedi Rosma hiljuti ilmunud kahekõneraamatule “Ma olen raamat”.
Raamatud ja elu
Küsimusele, kas ta üha raamatute maailmas viibides elust võõrduda ei karda, vastas Kätlin, et just tänu raamatutele ta eluga kursis ongi.
“Tänu raamatutele ja kirjutamisele olen ma palju ringi sõita saanud ning puutunud kokku erinevatest ühiskondadest pärit ja erineva kultuuritaustaga inimestega: Balkani inimestega, kes on läbi elanud
Kätlini arvates oleks meil mujalt maailmast väga palju õppida. Näiteks võiksid islandlased meile õpetada, kuidas väikest ühiskonda tõhusalt toimimas hoida.
“Seal ei suretata väikesi kohti välja, vaid riik teeb kõik selleks, et külakogukondade elujõulisus säiliks,” ütles Kätlin.
Islandil on ta loomemajas kirjutamas käinud kahel korral ning leidnud seal endale häid sõpru. Loomemaju on tegelikult kogu maailmas ning sinna saavad kirjanikud kandideerida, esitades maja nõukogule oma CV ja loomingu näidised. Loomemajad on erineva mugavusastmega ja kirjanike viibimine neis erineval määral rahaliselt toetatud.
Kätlini sõnul on eesti kirjanike hulgas ka selliseid, kes võõras keskkonnas üldse kirjutada ei saa. Kätlini endaga on asi vastupidi: tema jaoks on hetked, mil lennuk end Tallinna lennuvälja stardirajal maast lahti rebib, et ta loomemajja lennutada, ühed meeldivamad, sest siis ta teab, et saab tükk aega viibida paigas, kus miski loomingule keskendumast ei sega.
Paljud on väitnud, et tänapäeva eesti kirjanikud on liigselt enesesse kaevunud ega oska enam kirjutada raamatuid, mis lugejat puudutaksid või tal elada aitaksid. Kätlin sellist arvamust ei jaga. Tema meelest kirjutatakse Eestis ka praegu väga häid raamatuid.
“Minu enda jaoks olid möödunud aasta kolm paremat raamatut Maarja Kangro novellikogu “Ahvid ja solidaarsus”, Aare Pilve reisikiri “Ramadaan” ja Lauri Sommeri “Kolm yksiklast”,” ütles Kätlin.
Tema sõnul võib lugeja raamatuga samastuda, aga võib ka vastanduda, kusjuures mõlemad variandid on head: on tore, kui sa leiad raamatus endale mõttekaaslase, kellega koos edasi minna, aga on ka tore, kui raamat tekitab su peas tavapärasest hoopis erinevaid impulsse. Ja raamatut lugedes võib isegi reisil käia.
“Aare Pilve raamatu lugemise järel oledki nagu Itaalias ära käinud,” kinnitas Kätlin.
Omaenda järgmise raamatu ilmumisaja ja iseloomu kohta ei osanud ta veel midagi öelda.
„Igasuguseid lugusid on kogunenud, osa neist tõsielulised, osa väljamõeldud. Ma veel natuke ootan ja vaatan, mis neist järgmisena raamatuks saada tahab. Asju tagant tõugata pole mõtet. Elu on näidanud, et kui iga hinna eest punnitada, siis tuleb pigem tõrge,” ütles Kätlin.
Kätlin Kaldmaa
Kirjanik, tõlkija ja kirjanduskriitik.
Avaldanud luulekogud „Larii-laree” (1996), „Üks pole ühtegi” (2008) ja „Nägemata ilmad” (2009) ning lasteraamatu „Neli last ja Murka” (2010).
Kirjutanud erinevates väljaannetes kirjandusest, eriti tõlkekirjandusest.
Tõlkinud Jeanette Wintersoni, Aphra Behni, Michael Ondaatje, James Meeki, Ali Smithi, Meg Rosoffi, Gabriel García Márqueze jt loomingut (kokku üle 20 romaani).
Esinenud mitmel rahvusvahelisel luulefestivalil, tema luulet on tõlgitud araabia, inglise, jaapani, korea, ladina, saksa, sloveenia, soome ja vene keelde.
On Eesti PEN-klubi president ja raamatuajakirja Lugu peatoimetaja.
Praegu töötab neljanda luulekogu ja esimese romaani kallal.
i
RIINA MÄGI
