Eesti teatripere saab peatselt täiendust: Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia lõpetab teatrikunsti 11. lend. Ühena üheksateistkümnest värskest vilistlasest saab diplomi Jõgevalt pärit Karl Sakrits. Teda mäletatakse siinmail nii legendaarse kooliteatri Liblikapüüdja näitlejana kui ka Jõgeva linnavalitsuse avalike suhete peaspetsialistina.
Ehkki lavastaja- ja näitlejadiplom antakse Karlile üle alles 18. juunil, on tal kool siiski põhimõtteliselt läbi: diplomilavastus on tehtud, eksamid sooritatud ja lõputöö kaitstud. Küsimusele, kas ta on valmis n-ö päris teatri maailma astuma, vastas Karl, et on ilmselt nii valmis, kui teatrikooli lõpetades olla saab.
“Usun, et sain koolist rohkemgi, kui lootsin: mu teatriarmastus paisus nelja kooliaastaga veelgi suuremaks ning ma olen inimesena kasvanud ja iseend paremini tundma õppinud,” ütles Karl Sakrits.
Viljandi kultuuriakadeemiast sai Karl endale peale teatrihariduse hüüdnime Papa. Algul kutsuti teda Papa Carloks (miks, seda Karl enam ei mäletagi), siis aga kadus Carlo tagant ära ja jäi ainult Papa. Isegi õppejõud hakkasid Karli lõpuks selle nimega kutsuma.
Hüüdnimi Papa võiks viidata sellele, et Karl on oma kursusekaaslastest vanem. Viljandi kultuuriakadeemiasse minnes olid tal seljataga juba ajakirjandus- ja kommunikatsiooniõpingud Tartu ülikoolis ja töötamine Jõgeva linnavalitsuses. Karl väitis siiski, et ta on vanuse poolest üsna kursuse keskmise lähedal, sest paljud teisedki on varem midagi muud õppinud: Ringo Ramul näiteks usuteadust, Eduard Tee trükiasjandust jne.
Eduard Tee on küll igati eestiliku nimega, aga emakeel on tal siiski vene keel. Kultuuriakadeemia teatrikunsti tänavuse lennu eripäraks ongi see, et üheksateistkümne noore hulgas on õige mitu vene taustaga inimest. Neli aastat sellises koosluses viibimine avardas nii eesti kui ka vene rahvusest õppurite silmaringi. Paranes ka keeleoskus, eriti vene noorte eesti keele oskus. Aga eesti noortele jäi ka vene keelest midagi külge.
“Minul olid kooli ajal vene keelega suhteliselt kehvad lood. Nüüd võin öelda, et vähemasti venekeelse teatriterminoloogia tundmine on oluliselt paranenud, sest Vene Teatri vahendusel käis meid õpetamas mitu külalisõppejõudu Venemaalt,” sõnas Karl ja lisas, et külalisõppejõude käis ka Lääne-Euroopast.
Üheteistkümnenda lennu teiseks eripäraks oli see, et nad said ka nukkudega teatri tegemise kogemuse.
“Juba katsetel anti meile mõned nukuülesanded,” meenutas Karl. “Ning hiljem käisid NUKU Teatri inimesed meie eksameid ja lavastusi vaatamas.”
Nukk on ausam
Karl tõdes, et talle töö nukuga meeldib, sest nukk võimaldab teha selliseid asju, mida inimesega teha ei saa.
“Nuku abil saab inimeseks olemist mõnikord paremini väljendada kui inimese endaga. Nukk on justkui kõrvaltvaataja, kes toob tõe inimeseks olemise kohta ausamalt ja otsekohesemalt välja,” mõtiskles Karl.
Ka oma diplomilavastuse “Ahhaa, kummitab!” tõi ta välja NUKU Teatris. Edgar Valteri kirjutatud loost, mis kõneleb kunstnik Kukkelist ja tema ateljeed külastavast kummitus Kummist, tegi Karl ise dramatiseeringu. Ka lavastuse muusika kirjutas ta ise, nii et kogemust, mille ta diplomilavastust luues sai, võib nimetada interdistsiplinaarseks.
Lõputöö kirjutas Karl helide maailmast sõnateatris.
“Koondasin sinna kokku selle, mida sõnateatri lavastaja võiks helide maailmast teada, ning analüüsisin ka diplomilavastust tehes saadud kogemusi,” sõnas Karl. Lõputöö eest sai ta kõrgeima hinde – A.
Küsimusele, miks ta alguses ajakirjandust õppima läks, vastas Karl, et see lihtsalt läks nii. Gümnaasiumi ajal oli ta olnud üliaktiivne: näitles, etles, laulis kooris ja ansamblis, mängis pilli, tantsis rahvatantsu jne. Kooliteatris Liblikapüüdja jõudis ta kaasa teha tervelt üksteist hooaega. Pärast gümnaasiumi lõpetamist olekski ta hea meelega muusika- ja teatriakadeemia kõrgemasse lavakunstikooli läinud, aga seal polnud tol aastal vastuvõttu.
Nii asus Karl hoopis Tartu ülikooli ajakirjandust õppima, sest kirjutamine on talle alati istunud. Aasta pärast proovis ta siiski kõrgemasse lavakunstikooli astuda, ent langes katsete eelviimases voorus valikust välja. Ta jätkas ajakirjandusõpinguid ning asus nende kõrvalt tööle Jõgeva linnavalitsuse avalike suhete peaspetsialistina. Tema lugusid ilmus Vooremaa veergudelgi.
Teatrit Karl siiski ei unustanud. Viljandi kultuuriakadeemia vilistlaste Maarius Pärna ja Alo Kurvitsaga suheldes hakkas ta mõistma, et võib-olla on just Viljandi kool see, kuhu minna tasuks. Ja neli aastat tagasi saigi temast kultuuriakadeemia tudeng. Teatrikunsti erialal valis ta lavastajasuuna. Julguse sellist valikut teha andis asjaolu, et ta oli juba Liblikapüüdja ajal lavastamist pisut lähemalt “nuusutada” saanud ning Liblikapüüdjale mõned dramatiseeringud kirjutanud.
“Mulle meeldib tekstiga töötada ja see on ka lavastajale vajalik oskus. Kalju Komissarov rõhutas, et kui valmis dramatiseeringut võtta pole, tuleb lavastajal see ise valmis kirjutada,” ütles Karl.
Koma õpetussõnad
Meie hulgast hiljuti lahkunud Kalju Komissarov oli Karli erialaõppejõud.
“Kuna suurem osa erialatunde on kahel esimesel aastal ära ning kaks viimast aastat tegeldakse rohkem projektidega eri teatrites, siis võin öelda, et saime Kaljult kätte kõik, mida ta meile anda tahtis,” tõdes Karl. “Kaks nädalat enne surma kutsus ta lavastajasuuna tudengid enda juurde, et meile veel mõned õpetussõnad öelda.”
Esiteks soovitas ta kõigil kokku panna portfoolio materjalidest, mida nad tahaksid lavale tuua. Teiseks soovitas ta noortel korjata igasuguseid kogemusi ja võtta vastu igasuguseid väljakutseid, kaasa arvatud pakkumised teha mõni lastelavastus.
“Küsige endalt, mis on see, mille pärast te lavale lähete. Mis on see, mis põletab rinda ja nõuab laval välja ütlemist. Kui vastus on leitud, alles siis võib tõesti lavale minna,” kinnitas Komissarov ja lisas karmi tõe: noori lavastajahakatisi ei vaja tegelikult mitte keegi. Nad peavad end ise vajalikuks tegema oma hea tööga.
Kui mitmele Karli kursusekaaslasele on teatrid tööd pakkunud, siis Karli ootab ilmselt ees vabakutselise elu.
“Veel aasta tagasi vabakutselise staatus hirmutas mind, nüüd enam mitte,” kinnitas Karl.
Et ta saab koolist kaasa ka näitlejakutse, panekski ta end kõigepealt meeleldi proovile näitlejana, sealhulgas muusikalinäitlejana. Õpingute ajal tegid nad oma kursusega valmis paar muusikali moodi asja ja see tundus huvitav.
Karlil on tegelikult tagataskus ka filmis näitlemise kogemus. Ta tegi koos veel mõne Liblikapüüdja noorega kaasa kümme aastat tagasi valminud Ilmar Raagi mängufilmis “Klass”.
“Ega me ise tollal küll õieti teadnudki, mida tegime. Hullasime lihtsalt Ilmari näpunäidete järgi,” meenutas Karl.
Kui paljud teised “Klassi” osalised said kaasa teha ka “Klassi” järjes, seriaalis “Klass: elu pärast”, siis Karli kehastatud Olav sai “Klassi” lõpus koolitulistamises surma ja seepärast tal seriaali asja polnud. Küll aga osales ta paar aastat tagasi kaitseväe teemalise seriaali “Vabad mehed” esimeses hooajas. Väiksemaid “sutsakaid” on ta teinud edaspidigi: vahel ikka keegi helistab, et kolme päeva pärast on võte, ja küsib, et kas tuled ja teed ära.
Paralleelsed rajad
Muusikat on Karl ka päris palju teinud. Mõned aastad tagasi lõi ta näiteks koos vend Taneli ja veel mõne noore muusikuga ansambli Ropka. Neil oli Jõgevalgi mitu menukat ülesastumist. Menukaks kujunesid need sellepärast, et poisid olid emotsionaalsed esinejad ja laulud – need olid Karli ja Taneli tehtud – kõnetasid publikut, kusjuures mitte ainult noori. Vahepeal oli ansambli liikmetel paraku kõigil nii kiire, et muusika tegemine jäi unarusse.
“Sellist bändi saab teha ainult asja nautides. Kui nautimiseks aega pole, tuleb tegemata jätta. Aga pole võimatu, et Ropka tuleb tulevikus taas kokku. Seda, mida laulda, meil igatahes oleks. Osa lugusid on juba valmis, osa mõtteis mõlkumas,” kinnitas Karl.
Karlil on tegelikult suisa kaks venda, ent noorim, Georg on alles põhikoolipoiss. Taneliga on Karl aga üsna palju n-ö paralleelseid radu käinud.
“Kui kõvasti nooremad olime, siis käis mulle natuke närvidele see, et ta kõike samuti tegi, nagu mina. Kui mina läksin Liblikapüüdjasse, siis tema tuli varsti järele, kui mina läksin muusikakooli, oli seal varsti kohal ka tema jne. Sama võis täheldada hiljem: nii Tartu ülikooli kui ka Viljandi kultuuriakadeemiasse läksime paariaastase vahega: enne mina ja siis Tanel. Aga nüüd see sarnasus mind enam närvi ei aja. Me saame Taneliga hästi läbi ja oleme teineteisele palju toeks olnud,” sõnas Karl.
Nüüd, mil kool läbi, kavatseb ta Tallinna kolida, sest seal on teda ootamas pruut.
“Oleme kolm aastat koos olnud, aga tegelikult lahus elanud. Nüüd tahaks päris koos olemist ka proovida,” ütles Karl.
Praegu viibib ta siiski põhiliselt Rakveres, sest teeb kaasa sealse teatri suvetükis “Kellavärgiga apelsin”, mille lavastajaks on Karli kursusevend Ringo Ramul.
““Kellavärgiga apelsin” on minu jaoks huvitav väljakutse. Ma pole ise üldse agressiivne tüüp, aga vägivaldse noortegängi liiget kehastades tuli mul “kurat” endas üles otsida. Seda ma teatrikunsti puhul armastangi, et kogu aeg on võimalik midagi avastada, kas iseendas, elus või teistes,” ütles Karl.
Vabamatel hetkedel tegeleb ta sellega, millega Kalju Komissarov soovitas: paneb kokku portfooliot materjalidest, mida ta lavale tuua tahaks. Selleks tuleb raamatuid lugeda ja neid on endale terve kuhja kokku ostnud.
Küsisin Karlilt, mida ta teatrit tehes taotleb: kas üritab maailma parandada?
“Mis muu saaks teatritegemise eesmärk olla,” vastas Karl. “Teater on päris hea viis, kuidas maailma parandada, eriti Eestis, sest siin on üsna suur protsent inimestest teatriskäijad. Teatril on meie ühiskonnas päris suur võim.”
Küsimusele, mida ta teeb kümne aasta pärast, vastas Karl:
“Loodan, et olen kümne aasta pärast rohkem reisinud, valdan rohkem keeli, sealhulgas teatrikeeli, olen rohkem kogenud, rohkem näinud ja palju targem. Igav teatrit tehes igatahes ei hakka, see on kindel. Ja kindlasti püsivad mul meeles Liblikapüüdja juhendaja Lianne Saage-Vahuri sõnad: “Tee, mis teed, peaasi, et sa hea inimene oled.” Loodan, et ma oma heale õpetajale pettumust ei valmista.”
Karl Sakritsa elukäik
* Sündinud 14. detsembril 1989
* Lõpetas 2009 Jõgeva gümnaasiumi
* Õppis aastatel 2009-2013 Tartu ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni
* Töötas 2011-2013 Jõgeva linnavalitsuses avalike suhete peaspetsialistina
* Oli 2011-2014 MTÜ Tähetund juhatuse esimees, praegu kuulub samasse organisatsiooni lihtliikmena
* Lõpetab lähipäevil lavastaja- ja näitlejadiplomiga Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia
Lianne Saage-Vahur, Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja juhendaja:
Karl oli minu õpilane ajal, mil õpilane ei olnud veel teenindatav ja õpetaja teenindaja. Me tohtisime olla sõbrad nii klassiruumis, kooliteatri proovides kui ka minu kodus hiliste öötundideni kirjanduse, teatri ja maailma asjade üle arutledes.
Karl on väga mitmekülgne, tundes nii kirjandus-, teatri- kui ka muusikamaailma ning kõik ta tegemised on kantud pühendumisest. Võin uhkusega öelda, et oleme väga head sõbrad ning ka praegu on Karl tee- ja mõttekaaslane kõigis Liblikapüüdja ettevõtmistes, olgu siis lavastustele dramatiseeringu loomine, Tähetunni, Tuulelaste ja Ranna kooliteatrite suvekooli korraldamine. Ta on ka lihtsalt hea kuulaja ning nõuandja, kellega oma ideid, mõtteid arutada. Usun, et just tänu sellistele noortele, nagu Karl, lõpetab meid ümbritsev kord oma hullumeelse, suuresti pealiskaudse, müra täis keerlemise; et videokliplikust maailmast saab jälle tervikpilt, mille sisse saab minna ainult siis, kui oled pühendunud ja pühendatu…
Soovin Karlile kohtumist oma isikliku suure teatriimega.
RIINA MÄGI
