Viimased kaks nädalat on Jõgeva haiglas ravil viibinud kauaaegne Keskerakonna esimees Edgar Savisaar, kelle tervislik seisund pole hetkel kiita. Üks Eesti poliitika kauaaegseid suurkujusid andis eile oma palatis siiski Vooremaale intervjuu.
Palatisse siseneja võtab vastu ratastoolis istuv veteranpoliitik, kes on valmis kõnelema kõigest. Ka fotoaparaat ei kohuta haiget. „Mul on habe küll veidi pikaks kasvanud, kuid peaarst Põdder ütleb, et haiglas võib nii olla,” lausub Savisaar kerge muigega, ise lõuga siludes. „Aga teeme ikka pilti ka.”
Kuidas Teil Jõgeva haiglas üldse läheb?
„Mulle on see koduseks saanud haigla, sest olen siin viibinud varemgi. Siin on mul mitmeid kordi aidatud südant korda saada. Kui algas probleem jalaga, sain esimese ravi just siin, Jõgeval. Nende ja veel teistegi kordadega olen siinseid inimesi tundma õppinud ja võin kinnitada, et siin on toredad ja abivalmis inimesed, kellele võin alati loota. Alates peaarstist, lõpetades hooldajatega.”
Aga milline on praegu Teie tervis?
„Ütleme nii, et pole kiita. Tulin haiglasse, kui veresuhkru näitaja oli 25. See on ränk number, sest üks mu tuttav langes 23 juures koomasse. Siin pandi mulle insuliin kohe jooksma, kuid kergelt pole see kõik läinud. Mõned päevad olin isegi intensiivis. Vaadake, arstidel on ka erinevad seisukohad. Ühed usuvad, et insuliini tuleb rohkem anda, teised jälle vastupidi.
Kui doktor Jaan Eha ütles kunagi, et mul on kuus ravimatut haigust, siis nüüd on lisandunud veel seitsmeski – ajuinfarkt, mis istub aju vasakus pooles. Süda on niigi nõrk, rääkimata jalast.”
Palju jalaprobleem tunda annab?
„Väga, sest n-ö fantoomjalg teeb pidevat valu, mida saab leevendada ainult valuvaigistitega. Kes ei ole ise neid valusid tundnud, see ei kujuta ette. See valu saadab mind kogu aeg. Ma ei imesta, et üks sama probleemiga elanud tuttav rääkis, kuidas ta sellistel valuhetkedel mõtles ainult surmale. Mina õnneks küll nii ei mõtle. Olen püüdnud jalale ikka abi saada. Küll ühelt Tiibeti arstilt, küll Moskvas kõrgelt haritud spetsialistide juures. Ma ei sõitnud vahepeal Moskva vahet mitte poliitilistel põhjustel, nagu arvasid IRLi poliitikud, vaid ikka jalamuredega. Kuid jalg ei ole paremaks läinud.
Need fantoomvalud on kohutavad. Sama rääkis mulle kunagi üks Afganistanis jalalabad kaotanud sõdur, millised valu- ja külmahood see endaga kaasa toob. Aga tema on noor mees, minust üle kahe korra noorem. ”
Kas seepärast ei kasuta Te ka proteesi?
„Ma ei kannata seda lihtsalt välja. Proteesi kandes tekib tunne, et lähen kubemest lõhki, surve on selline. Aeg-ajalt püüan sellega küll kohaneda, kuid omaks pole saanud. Võib-olla peaksin proteesi rohkem kasutama, et organism harjuks. Siin on püüdnud mind aidata ka füsioterapeudid.”
Aga kui teisele teemale üle minna, siis mida arvate Eesti tänasest poliitilisest seisust?
„Ei arva midagi, sest ma ei jälgi seda. Nii palju, kui kõrvalt kuulen, tundub see kõik naljakas, mida ma ei kommenteeri.”
Keskerakond on ju valitsuse juhtpartei. Kuidas on erakond Teie arvates selle rolliga hakkama saanud?
„Minu jaoks ei ole Keskerakond praegu võimul. Võimul on hoopis IRL, ja nad teevad seda hästi. Vaatamata keerulistele aegadele, mis neid enne kohalikke valimisi saatsid. Kuid Keskerakond aitas nad kenasti ka Tallinnas volikokku. Eks veidi enam kui aasta pärast toimuvad valimised peavad näitama, kas valija usaldab selliseid käike või mitte. Mina tegelen praegu teiste asjadega. (Savisaar näitab kaelas rippuvat väikest aparaati – T.L.). See on holter- monitoorija, mis annab teada, kui südamelöökide vahe liiga pikaks venib. Kuid eks kõige enam annab mul tunda see, et jala pärast olin kuu aega koomas, see on jätnud mälule augu sisse.”
See, et sellisest katsumusest eluga välja tulite, oli ju omaette võit?
„Kindlasti võit, ja ma pean ennast seepärast ka võitjaks. Nagu olen õnnelik kõigi katsumuste eest, milliseid elu viimase 30 aasta jooksul on mulle ette toonud. Sellepärast nimetan ka praegust kohtusaagat omamoodi huvitavaks juhtumiks. Kindlasti kestab see veel mitu aastat. Huvitav on see, et ma pole veel kordagi saanud seal ise rääkida, küll on aga minu suhtes positiivselt rääkinud prokuratuuri poolt välja kutsutud tunnistajad. Kolmel korral on mind kohtusaalist kiirabiga haiglasse viidud. Põhjusteks ikka süda, veresuhkur ja jalg.
Teate, prokuratuur on mind juba kümnel korral püüdnud kohtu alla anda. Esimene katse tehti siis, kui 1990. aasta mais kutsusin inimesi Toompeale appi. Siis heideti mulle ette, et selle kutsumisega seadsin inimeste elud ohtu. Kümme korda…”
Siseneb ukraina rahvusest õde Olga Tillo, et võtta patsiendi sõrmeotsast vereproov ja teha taas üks süst. „Mul on kõik näpuotsad juba nii valusad, et ei oota seda. Lisaks ma kardan ka, kõik mehed kardavad süsti.”
Kui õde Olja on protseduurid teinud ja lahkub, ütleb Savisaar: „Temaga ma räägin kõige rohkem. Maast ja ilmast. Ja muidugi Jõgevamaast, siinsetest inimestest.”
Olete olnud viimased kaks olümpiatsüklit Eesti Uisuliidu president ja nüüd õige pea algavatel talimängudel on stardis kaks meie kiiruisutajat. Mida te neilt ootate?
„Olümpiale jõudmine iseenesest oli juba nende suur võit. Möödub ju 50 aastat ajast, mil Ants Antson viimase eestlasena talimängudel uisutas. Saskia Alusalu ja Marten Liivi jõudmine olümpiale on näide sellest, milline tähtsus on ühe fanaatilise eestvedaja rollil. See, mida Väino Treiman on Adaveres suutnud korda saata, on ju ime. Võrreldav sellega, mida näiteks Vinnis suutis Riho Rannikmaa sumoga. Üks väike maakoht võib ennast ühe inimese eestvedamisel murda maailma.”
Üks inimene võib väga palju teha?
„Kindlasti, kuid neid inimesi peab rohkem väärtustama. Selliseid, nagu on Jõgeva maakonnas Saskia Alusalu, doktor Peep Põdder või ammu meie seast lahkunud Jaan Poska. Tema on minu jaoks väga oluline inimene olnud. Olen Poska mälestuse jäädvustamisega palju tegelenud, seda just Tallinna linnapea ametis olles. Võtame või Poska majamuuseum, tema perekonna matmispaik, Poska skulptuur Kadriorus. See viimane on eriti õnnestunud, see näitab möödujatele oma ilus ja suuruses, et Poska oli üks meie seast. Usun, et Tallinna linn ja Laiuse on Poska jäädvustamisel tänuväärset tööd teinud. Nüüd peaks seda tegema ka Eesti riik.”
Elate nüüd oma sportlastele kaasa teleri ees? Mitmel olümpial Te olete ise käinud?
„Loomulikult, ja usun, et kogu Eestimaal on pöidlad pihus. Ootan seda olümpiat väga. Mul on õnnestunud käia ühel suve- ja ühel taliolümpial: 2004 Ateenas ja 2014 Sotšis. Pidin sõitma ka jaanuaris Moskvas toimunud iluuisutamise EMile, kuid tervis sundis plaane muutma. Hea, et meie noored seal tublid olid.”
Varsti tähistab Eesti Vabariik oma sajandat sünnipäeva. Millised oleksid Teie soovid sel puhul?
Savisaar mõtleb sekundit paar, pöörab end siis ratastooliga ringi ja viitab laual seisva lillevaasi suunas, kus säravad värsked tulbid. „Näete, eile käis mul külas Oudekki Loone ja tõi need lilled. Iga päev käib mõni hea tuttav või sõber mind vaatamas. Seni, kuni sul on sõpru ja inimesi, kes sind vaatamas käivad ega ole sind unustanud, seni elad. Seda sama soovin ka Eesti riigile, et me ei oleks maailmas üksi.”
TIIT LÄÄNE
