Eestisse tuli mullu suvel aastaks elama ja õppima noor jaapanlanna Haruka Ota. Äsja Jõgevamaa gümnaasiumis üheteistkümnenda klassi lõpetatud, naaseb ta koju Osakasse.
Kena tumedapäine ja rõõmsameelne jaapani neiu Haruka (17) räägib, et tema koolipäevad Jõgevamaa gümnaasiumis ei erinenud eriti klassikaaslaste omadest. “Ainult eesti keelt sain individuaalselt. Olen oma õpetajale Merle Ojametsale väga tänulik, et ta mind õpetas,” ütles Haruka. Ta proovis alguses ka vene keelt õppida, ent see oli liiga keeruline. “Eesti keel on raske, selle grammatika ja hääldus erineb täielikult jaapani keele omast,” nentis ta.
Praegu eelistab Haruka igal võimalusel rääkida eesti keeles. Mida selgemaks keel aastaga saab, seda suurem on tahe suhelda, kuid vahetusõpilase sõnul tuleb tal endiselt ka üsna palju inglise keeles rääkida. “Tunnen, et siis saan ennast selgemalt väljendada. Pealegi oskavad siin kõik õpilased inglise keelt,” selgitas tüdruk.
Kõige rohkem räägib Haruka eesti keelt kodus. “Minu Eesti ema Reet ei räägi inglise ega jaapani keelt. Seega tahtsin kiiresti õppida, et saaksin temaga suhelda. Kuigi räägin vigases eesti keeles, saavad kaasõpilased aru, mida mõtlen. Nad aitavad ning mõistavad,” lisas ta.
Vahetusõpilasena meeldis talle siin koolis käia isegi rohkem kui Jaapanis – Eesti on tema kinnitusel väga unikaalne koht. Eriti meeldisid vestlused ja arutelud tundides, mida 40 õpilasega Jaapani klassides väga tihti ette ei tule. Seal istutakse tavaliselt tunnis vaikselt, kui õpetaja räägib ning kirjutab vajalikud asjad tahvlile. Õpilaste ülesanne on kuulata ja märkmeid teha.
Tagasihoidlikud eestlased
Haruka räägib, et kui ta sügisel kooli tuli, oli ta häbelik. “Ootasin, et teised ise minuga rääkima tuleksid. Nad tundusid mulle välimuse järgi külmad ja reserveeritud. Aga peagi mõistsin, et see välimus on petlik. Kui ma inimestega rääkima hakkan, siis on nad väga avatud, soojad, lahked ja jutukad – nad tahavad väga suhelda,” oli neiu meeldivalt üllatunud ja tõi välja, et tavalise näoilme ja tagasihoidlikkuse osas on jaapanlased eestlastega sarnased. Samas armastavad mõlemad rahvused suhelda ning on soojad, lahked ja hoolivad.
Jaapanis on Harukal vanem vend ja noorem õde. “Meie perekond on eriline. Lapsed koos emaga elavad ühes, aga isa töötab teises prefektuuris (meie mõistes maakond – M.T.). Eestis on perekond väga kokkuhoidev, tehakse oma igapäevane töö ära ja ollakse koos kodus. “Minu jaoks on see kuidagi igav, teha kodutöö ära ja niisama olla. Olen õnnelik, kui saan midagi teha. Imestan ikka, et siin on nii ilus loodus, kus jalutada, jooksmas käia. Aga ikka eelistatakse pärast kooli ja tööd kodus olla, süüa ja telekat vaadata,” nentis tüdruk. Jaapanis on Haruka harjunud teise elurütmiga. “Lisaks koolile käisin osalise ajaga tööl. Olen olnud ettekandja restoranis, viimati töötasin aga kõnekeskuses teenindajana. On üsna tavaline, et noored „hängivad“ sõpradega linnas ringi. See on keskkooliõpilaste seas levinud. Lisaks mängin klaverit, tegelen tantsimise, võimlemise ja softpalli (pesapallisarnane mäng – M.T.) mängimisega.”
Samas ei tunne Haruka, et tal jääks kodumaal ajast või energiast puudu. Aktiivne tegutsemine on tema jaoks loomulik. Kodutöödega tegeles tüdruk õhtuti. Kui küsisin vahetusõpilase uneaja kohta, siis jäi ta mõtlikuks. Ta lihtsalt ei teagi, millal õppida jõuab, aga ometi saab kõik vajalik tehtud. Sama on ka Haruka Jaapani perekonnaga, kõik leiavad pärast tööd ja kooli endale tegevust. “Näiteks minu ema käib spordiklubis ja spaas. Ta on ennekõike naine ja siis meie ema. Minu Eesti peres Kuremaal on ema eelkõige laste jaoks, ta on emalik igas valdkonnas. Reedal on neli last ja lisaks on ta ka koolis lastega ümbritsetud. See tundub vahel nii raske,” rääkis Haruka.
Eesti ja Jaapani tantsud
Eestis köidab Harukat rahvatants, sellega tegeleb tüdruk paar korda nädalas, aga ta tahaks enda sõnul veel rohkem tantsida. Samas aitab see, et käiakse vähemalt korra kuus esinemas. “Just suvel on mitmed muusikafestivalid ja rahvakultuuriüritused, millest tahaksin osa saada, kuid kahjuks pean tagasi sõitma,” avaldas ta nördimust. Siiski on neiu väga õnnelik, et sai eelmisel suvel käia laulu- ja tantsupeol. “Tahaksin nii väga jälle sellel osaleda,” tunnistas ta. Tüdruk oli juba enne internetist meie suurpidude videoid vaadanud ning oli hämmingus nii võimsast tantsust ja laulust. “Selles on kirjeldamatu jõud!” ei olnud Haruka kiitusega kitsi.
Nii mõnelgi kohalikul kultuurisündmusel on Haruka oma Eesti õe Ruthiga jaapani traditsioonilisi tantse esitanud. Muidu Haruka selliste tantsudega ei tegele. “Selle kava õppisin internetist video järgi ära. Kimonod õmbles meile ema.”
Haruka räägib, et tegelikult tegi ta ise ühe kimono, mis tundus küll päris kena, kuid kui siinne ema seda nägi, lubas ta veelgi parema teha. “See on nii üllatav, kuidas Reet oskas nii ilusad ja õiged kimonod õmmelda, just nagu meil Jaapanis,” rääkis neiu. Tegelikult on kimono pidulik riietus ja sellega igapäevaselt ei käida. “Tüdruk saab endale Jaapanis kimono alles 20 aastaselt. Üldjuhul on garderoobis kaks kimonot: üks tagasihoidlikum ja teine värvikam. Kimono ei ole igapäevarõivas, seda kantakse pulmas ja matustel ning Jaapani traditsioonilistel tseremooniatel,” selgitas ta. Üks erand on Kyoto linn, kus kantakse traditsioonilisi rõivaid iga päev.
Sügisel läheb Haruka Jaapanis 12. klassi. Pärast kooli lõppu on tal plaanis õppida pulmakorraldajaks või midagi hotellinduse valdkonnast. “Mulle meeldib inimestega suhtlemine, mida selline töö pakub. Kontoris istumine ja aruvutisse teksti toksimine mulle ei sobi,” on neiul plaanid enam-vähem tehtud.
Jaapani riis ja Eesti kohuke
“Tore on koju tagasi minna, aga jään samas siinset perekonda igatsema. Kui mul on kunagi võimalik, siis tahan nad kõik enda juurde Jaapanisse külla tuua. Aga esimene asi, mis ma Jaapanisse jõudes teen: saadan Eestisse Jaapani riisi. Mulle väga maitseb riis, aga siin müüdav riis tundub veider. Ma polnud kunagi midagi sellist maitsnud! See on küll riis, aga mina olen harjunud sööma teise kuju ja tekstuuriga, oluliselt pehmemat ning õhulisemat riisi. Kui seda proovida, siis enam midagi muud süüa ei taha,” ütles Haruka naljaga pooleks.
Siinsetest toitudest meeldivad talle üle kõige kohukesed. “Meil midagi sellist, isegi selle sarnast ei ole. Magusad asjad mulle üldiselt ei meeldi, aga kohuke on mõnus,” kinnitas ta.
Ainus asi, millega ei olnud jaapanlannal võimalik harjuda, oli hapukoor. “See maitseb mulle nagu äädikas, aga eestlased panevad seda igale poole,” oli Haruka imestunud. Jõulude ajal sai ka verivorsti proovitud.“Ei ütleks, et maitseb, aga halb ka ei olnud!”oli neiu kommentaar.
“Viin koju ka siinseid maitseid. Kohukesed reisi vastu ei pea, aga kommi ja šokolaadi tuleb kindlasti võtta. Mõned siinsed krõpsud on ka päris maitsvad. Isale pakuksid kindlasti huvi siinne õlu ja liköör. Kui koju jõuan, siis teen kindlasti kringlit, mille tegemist Eesti ema mulle õpetas. See on nii hea ning koostisosi kombineerides saab mitmesuguseid maitseid proovida,” tegi Haruka plaane.
Iga asi on elus
Et Eestit peetakse üsna usuleigeks maaks, siis tundsin huvi, kuidas on asjad Haruka kodumaal. Tema sõnul usuvad šintoistlikud jaapanlased, et iga asi on elus, kõigel on oma hing ehk kami. Nad on igapäevase elu ja asjade lahutamatud osad, nad annavad meile palju: õnne, armastust ja aitavad edule kaasa. “Usume, et isegi tualetil on oma kami, ja need, kes tualette koristavad, usuvad, et saavad seda tehes midagi head – ilu, armastust, miks mitte ka võimaluse abielluda hea inimesega. Kui mina olen kodus tualetti koristanud, siis olen ka sellele mõelnud ja usun sellesse,” kõneles Haruka. Kõige selle juures on oluline meeles pidada, et kõik on jaapanlaste jaoks elus, nii puu, kuu kui päike. Iga asja elulisus sümboliseerib koos elamist ning tänulik olemist kõige selle eest, mis inimestel on. Ei ole rangeid reegleid ega ettekirjutatud kohustusi, mida peab täitama. Oluline on tänulikkus ning harmoonias koos elamine.
MARGE TASUR
