Jõgevalt pärit Artur Rehi läks möödunud sügisel õppima Los Angeleses tegutsevasse Ameerika draamakunstide akadeemiasse (American Academy of Dramatic Arts), kust võrsunud ridamisi üleilmse kuulsusega näitlejaid. Ta kutsuti sinna tagasi ka teiseks õppeaastaks, ent õppemaksu tasumiseks tuleb tal suve jooksul lahkeid sponsoreid leida.
Arturi õpingutest Los Angeleses kirjutas Vooremaa viimati siis, kui ta jõulude paiku kodus käis.
“Teisel semestril läks õppetöö samal viisil edasi, ainult et tänu sellele, et olin sealsete oludega paremini harjunud ja kohanenud, hakkasin nägema ka, mis ühe või teise asja taga on. Esialgu tajusin vaid pealispinda,” ütles Artur Rehi.
Põhiõppeained olid ka teisel semestril näitlemine, laulmine ja tantsimine, ent neile lisandusid ka mõned uued ained, nagu teatri ajalugu ja styles ehk stiilid, mille raames tutvutakse eri teatristiilidega, nagu Shakespeare’i teater, Camus’ teater jne. Shakespeare’ist sattus Artur näiteks tõelisse vaimustusse.
“Gümnaasiumis sai Shakespeare’i loomingut käsitletud küll, aga nüüd lähenesime talle hoopis teisel tasandil. Tema tekstid pole kunagi lihtsalt tekstid, vaid sealt on võimalik leida palju tähendusi, samuti huvitavaid kõlasid ja rütme. Seepärast ongi teda nii raske tõlkida: mõned teksti olulised väärtused kipuvad selle käigus kaduma. Kui nüüd Shakespeare’i tekste loen, teen seda märksa avatumate silmadega,” ütles Artur Rehi.
Teine tema lemmik on Tšehhov. Kui Arturil on vaja tunnis esitamiseks valida mõni monoloog, siis võtab ta selle tihti just mõnest Tšehhovi näidendist.
“Kui ma tema tegelasi kehastan, saan alati oma rollile positiivset tagasisidet. Leitakse, et olen saavutanud kontakti tekstiga ja et mul on jalad kindlalt maas. Ühegi teise autori tegelasi kehastades ma end rollis nii mugavalt ei tunne. Ma ei teagi, miks see nii on,” tunnistas Artur.
Tema kursusele võeti möödunud sügisel vastu 150 tudengit ja õppetöö paremaks korraldamiseks jagati nad kaheksasse gruppi. Kui pärast kolme koolikuud eksamilavastust ette valmistama hakati, löödi need grupid segi ja moodustati uued. Pärast seda jõuti gruppe veel kaks korda ümber jagada, nii et kokku tuli ühe õppeaasta jooksul tegutseda neljas erinevas seltskonnas. Artur oli esimese grupiga väga hea kontakti saavutanud, järgmistesse oli tal aga päris keeruline sisse elada. Samas saab ta hästi aru, miks tudengite elu niimoodi ebamugavaks tehakse.
Uueks valmis
“Selline gruppide segilöömine valmistab hästi ette selleks, mis näitlejat tulevikus ees ootab. Eriti filminäitleja ei saa ju tegutseda kogu aeg ühes ja samas turvalises grupis, vaid peab olema iga päev valmis koostööks uute partneritega,” nentis Artur.
Ameerikasse minnes arvas ta, et tema inglise keel on üsna hea, tegelikult kõlas tema jutt aga umbes nii, nagu tuleks see Ida-Euroopa päritolu maffiabossi suust.
“Ka praegu on mul säilinud kerge aktsent, aga olen siiski saavutatud juba ameeriklasele iseloomuliku kõne pehmuse ja liikuvuse. Paraku on nüüd tulnud teine häda: kui eesti keeles laulan, hääldan sulghäälikuid ameeriklase moodi,” sõnas Artur.
Koolitöö oli Los Angeleses oli tema sõnul nii intensiivne, et mõnikord polnud aega magadagi. Vahel tuli näiteks kella nelja-viieni hommikul üleval olla, et mõnd kirjalikku tööd teha või monoloogi õppida. Nädalavahetused kulusid siis põhiliselt selleks, et end energeetilises mõttes laadida.
“Eestis aitavad mul seda teha puud ja loodus laiemas mõttes, samuti inimesed, kes vähe räägivad. Los Angeleses polnud mul neid aga võtta,” meenutas Artur.
Kui tal kaugel maal koduigatsus peale tuli, siis laulis ta videokaamera ees või jutustas naljakaid ja vähem naljakaid lugusid, mis temaga juhtunud on. Videod riputas ta üles oma YouTube’i kanalisse.
Kui Artur mai algul koju tuli, tundus siinne rahulik elurütm talle harjumatu. Samas oli ta Los Angeleses just siinsest rahust ja vaikusest suurt puudust tundnud. Kodustest toitudest samuti. Ema tervitas mai alguses koju jõudnud poega näiteks ühe eriliselt hea köögiviljahautisega.
“Küll see maitses hästi!” kiitis Artur.
Nagu rakett
Ehkki unerežiim on tal Eesti ja Ameerika suure ajavahe tõttu praegugi veel natuke sassis, on ta jõudnud kohvikus Ateljee juba väikese kontserdi anda ning astuda üles üleeilses Jõgeva linnaraamatukogu ööraamatukogus. Eile esines ta koos bändiga Rasked Keldrivatid Jõgeva linna päevade raames toimunud noortepeol. Suve jooksul on Arturil veel mitu esinemist plaanis ja ta on veel seda laadi pakkumistele avatud.
“Kui aeg sobib, tulen hea meelega laulma,” kinnitas Artur.
Suve jooksul kavatseb ta ansambliga Rasked Keldrivatid kõvasti proovi teha ning suhelda sõprade ja pereliikmetega.
“Olen väga tänulik oma perele, kes mind nii vaimselt kui ka materiaalselt toetanud on. Nende toetuseta poleks ma vastu pidanud,” sõnas noormees.
Esimesel õppeaastal vastu võetud 150 tudengist kutsutakse Ameerika draamakunstide akadeemias teiseks aastaks tagasi vaid 75. Kui üldiselt pidid tagasikutsutute nimed teatavaks saama alles suve keskel, siis välistudengitele anti kohe teada, keda teiselgi õppeaastal koolis näha tahetakse. Artur oli nende hulgas. See tähendab aga, et tal tuleb suurem osa suvest pühendada nende ettevõtjate otsimisele, kes oleksid nõus tema õpinguid toetama. Ja see ei saa kerge olema, sest summa, mis kokku saada tuleb, on päris suur.
“Esimeseks aastaks võttis ema pangalaenu, aga teist korda ta sama teha ei saa. Enne tuleb ikka eelmine laen tagasi maksta,” ütles Artur.
Ka teisel õppeaastal toimuvad tema sõnul näitlemise, laulmise ja tantsutunnid, aga kõik hakkab toimuma juba esimesel õppeaastal omandatu pinnalt ning kolm korda intensiivsemalt.
“Meil ongi nelja-aastane kraadikursus sisuliselt kahe aasta sisse mahutatud. Nii et liikumistempo on umbes nagu raketil. Teiseks aastaks valitigi välja need, kellest arvati, et nad suudavad selles tempos püsida. Aga mulle sellised väljakutsed meeldivad,” kinnitas Artur ja lisas, et uuel aastal tuleb ka mõningaid uusi aineid, nagu näiteks lavaline võitlus.
Arturile on kõrgete eesmärkide seadmisel eeskujuks tema vanaisa, tuntud ühiskonnategelane Ants Paju. Kui kasvult on ta juba vanaisa pikkune, siis tema mastaabis tegudeni tuleb noorel mehel alles jõuda. Artur usub, et Ameerikasse minek oli tema jaoks õige valik, sest just seal, Hollyvoodis on valminud need filmid, mida vaadates ta üles kasvas. “Usun, et kui kunagi tagasi tulen ja Eestis õppinud näitlejatega koostööd tegema hakkan, on see mõlemale poolele rikastav kogemus,” sõnas Artur. “Ning väikese rahva esindajad peavadki minu meelest vahepeal kodunt kaugemal käima, et oma pilku avardada.”
RIINA MÄGI
