Tšehhi juurtega austraallanna Helena Kanak-Dickenson mäletab hästi oma lapsepõlve toredat naabritädi Adele Kolli, kes oli innukas raamatulugeja. Et ka Adele enda karakter oli tema kaugel kodumaal n-ö raamatusse raiutud, polnud Helenal tollal aimugi. Sel kolmapäeval tegi Raja Teele prototüübi kunagine naaber elamusterohke visiidi Palamusele.
Just Adele Koll, neiuna Pärtelpoeg, olnud Oskar Lutsul silme ees, kui ta “Kevadet” kirjutades Raja Teele kuju lõi. 1927. aastal rändas Adele Pärtelpoeg-Koll koos abikaasa Osvaldi ja poja Endliga välja Austraaliasse. Oma esimeses peatuspaigas, Gympie’s pidasid nad farmi, ent kogu nende varandus langes tuleroaks. Pärast tulekahju Osvald haigestus ja suri ning Adele kolis koos pojaga mujale. Nende hilisemas elupaigas Julattenis ristusidki Kollide ja Kanakite teed.
“Meie pere asus Julattenisse elama 1959. aastal ja sestpeale olime Adelega naabrid,” meenutas Helena Kanak.
Ta mäletab oma naabritädist eelkõige seda, et ta oli rõõmsameelne, tark ja jutukas inimene ning suurepärane kokk: kui Adele poeg Endel, kes töötas Julattenist mitmekümne kilomeetri kaugusel volframikaevanduses, nädalavahetuseks koju tuli, valmistas ema talle ikka rohkesti head-paremat. Üks Adele “hitte” olnud kapsarullid.
“Adelet kutsuti ka teetööliste laagrisse toitu valmistama. Ta oli seal ainus naine suure hulga meeste keskel, aga ükski neist ei julenud temaga liiga familiaarselt käituda,” ütles Helena Kanak. “Ta oli küll väikest kasvu, aga seda tugevama karakteriga, nii et meestel ei jäänud muud üle, kui teda respekteerida.”
Mõnda aega töötas Adele Koll ka tubakakasvanduses: ta hoolitses selle eest, et tubakalehed saaksid sordi ja kvaliteedi alusel õigesti sorteeritud.
“Adele oli sel alal väga hea spetsialist,” ütles Helena Kanak ja lisas, et tubakakasvatus on Austraalias ammu välja surnud. Dimbulah tubakaväljad, kus Adele Koll kunagi töötas, on nüüdseks maju täis ehitatud.
Raamatu ja õngega
Helena Kanaki sõnul oli Adele Koll tubli aednik. Tema suur aed oli alati korras ning salatit, kapsast ja porgandit suutis ta kasvatada sellistes kogustes, et jätkus turulgi müüa ja kauplustesse viia. Ta luges palju (nagu Joosep Toots “Kevades”, armastas ka Adele Koll Ameerika koloniseerimise ajast kõnelevaid lugusid), õmbles ja kudus ning kuulu järgi olevat isegi juuksuritööd teinud.
“Igatahes tema enda soeng oli alati korrektne,” ütles Helena Kanak.
Ent Adelel oli ka üks naisterahva kohta natuke tavatu hobi: ta armastas kala püüda.
“Oja ääres võiski teda istumas näha kord raamatu, kord õngega,” meenutas Helena Kanak.
Adele poega Endlit iseloomustas ta kui veidi ekstsentrilist ja mitte eriti suhtlemisaldist inimest. Adele ise leidis inimestega, sealhulgas lastega, väga kiiresti kontakti. Ta rääkis naabrilastele tihti oma lapsepõlvest Eestis. Aga seda, et tema karakter ühes eesti kirjanduse tähtteoses jäädvustatud on, ei maininud ta kunagi.
“Võib-olla rääkis ta sellest mu emale: neil kui kahel täiskasvanul olid ikka natuke teistsugused omavahelised jutud, kui Adelel meie, lastega,” ütles Helena Kanak.
Adele kirjanduslikust taustast sai Helena aimu alles siis, kui hakkas umbes kaks aastat tagasi e-kirja teel suhtlema Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktori Arne Tegelmanni ning arendus- ja projektijuhi Janek Varblasega. Arne ja Janek olid nimelt nõuks võtnud maailma kuklapoolele Adele Pärtelpoeg-Kolli ja Endel Kolli jälgi otsima minna, ent huupi kohale lendamise asemel otsustasid nad enne natuke eeltööd teha. Nad saatsid Julatteni külakeskusesse e-kirja, milles andsid teada, et otsivad kontakti inimestega, kes mäletavad selle küla endisi elanikke Adele ja Endel Kolli. Külakeskuse inimesed suunasid kirjad edasi Julatteni raamatukogusse ja raamatukogutöötajad jõudsid välja Helena vennani, kes ema-poega Kolli tõepoolest mäletas.
Rõõmus šokk
“Olin peaaegu et šokis, kui vend mulle helistas ja ütles, et kaks meest Eestist otsivad kontakti inimestega, kes Adelet ja Endlit mäletavad. Ning et nende huvi põhjuseks on Adele roll eesti kirjandusloos,” sõnas Helena Kanak.
Edasine suhtlemine Arne ja Janekiga jäigi Helena hooleks. Ning kui meie mehed möödunud aasta aprillis Austraaliasse jõudsid, kutsus Helena kokku need inimesed, kellelt veel mälestuskilde korjata oli. Neid, kes Adelet ja Endlit mäletavad, pole muidugi enam palju alles jäänud, sest Adele suri juba 1975. ja Endel 1988. aastal. Helena oli ka teejuhiks, kui tehti väljasõit volframikaevanduste ja tubakakasvanduste piirkonda, kus Endel ja Adele omal ajal töötanud olid.
Tõtt-öelda oleks Helena võinud ju ka öelda, et mis see tema asi on, ning jätta meie muuseumitöötajate abipalvele vastamata. Ent see poleks olnud tema loomuses. Ta on inimene, kes hoolib. Ja nii põnev, nagu oli Kollide perekonnalugu, on olnud ka Kanakite oma.
Helena Kanaki ema ja isa olid mõlemad pärit Tšehhoslovakkiast, ent kohtusid nad hoopis Uus-Meremaal.
“Ema põgenes Teise maailmasõja lõpus Tšehhoslovakkiast Saksamaale ja elas seal mõnda aega põgenikelaagris. Saksamaalt rändas ta Uus-Meremaale,” jutustas Helena Kanak. “Mu isa sõdis aga Teise maailmasõja ajal Briti armees. Pärast sõda läks ta algul Inglismaale, ent siis pidas temagi paremaks lahkuda Uus-Meremaale, kus ta kohtus minu emaga. Seal neile siiski eriti ei meeldinud ning nad kolisid Austraaliasse.”
Helena sündiski Lõuna-Austraalias. Ta õppis meditsiini ja töötas aastakümneid lastearsti õena. Aastad 1982-1988 veetis ta Egiptuses, aga kaugeltki mitte rannamõnusid nautides, vaid erialast tööd tehes.
“Rajasime sinna Inglise standarditele vastava haigla,” ütles Helena Kanak. “Alguses mulle Egiptuses ei meeldinud. Kõige rohkem häirisid mind sealne kära ja lõhnad, samuti see, et sealsed mehed võõramaiseid naisi kogu aeg puudutada tahtsid. Aga umbes poole aasta jooksul suutsin kõigega harjuda ning praegu mõtlen Egiptuses töötatud kaheksale aastale tagasi kui väga toredale ajale. Kauemaks ma sinna siiski jääda ei tahtnud, sest oleksin võinud end ühel heal päeval egiptlasena tundma hakata. Ja seda ma ei soovinud.”
Helena tuli Austraaliasse tagasi ja elas mitmes paigas, ent 1998. aastal kolis ta koos abikaasa Maxiga Julatteni lähedale Mareebasse, et vanematele ligemal olla. Helena jäigi suhteliselt varakult koduseks, et vanemate eest hoolitseda. Tema abikaasa Max töötab see-eest praegugi: ta on kinnisvaraekspert, kellelt pangad ostavad laenutaotlejate kinnisvara hindamise teenust.
Nüüd, mil vanemad juba siitilmast lahkunud, jääb Helenal aega hobide jaoks.
“Maxi meelehärmiks olen ma valinud üsna kalli hobi: filateelia,” sõnas Helena muiates. “Praegusel e-kirjade ajastul trükitakse marke küll vähem, aga seda õnnelikum oled, kui midagi tõelielt väärtuslikku kätte saad.”
Helena on proovinud ka joonistada ja maalida ning teinud kirjanduslikke katsetusi. Üks lasteraamat on tal enam-vähem valmis ja sinna on ta sisse kirjutanud mitmeid teda lapsepõlves ümbritsenud tegelasi, kaasa arvatud Adele Kolli. Aga rohkem räägib raamat Julatteni ümbruses elavatest loomadest. Kogu lugu ongi edasi antud loomade silme läbi. Trükis see raamat veel ilmunud pole, sest illustratsioonid (need teeb Helena ise) vajavad viimistlemist. Ka järgmine raamat tuleb lasteraamat, aga see on mõeldud natuke suurematele lastele, eriti tüdrukutele.
“Oskar Luts ma just pole, aga kirjutamine mulle meeldib,” tõdes Helena Kanak ja lisas, et kavatseb panna kirja ka oma ema ja isa eluloo, ent see on pikaajalisem protsess, sest materjali on palju ja seda tuleks Tšehhimaalt veel juurdegi hankida.
Oluline käik
Tšehhimaal viibis Helena ka sel suvel.
“Mul on seal alles nii ema kui ka isa sugulasi. Need kaks suguvõsa on aga üsna erineva elulaadiga: ema oli pärit katoliiklikust ja isa protestantlikust perest. Katoliiklased on pigem intellektuaalid, protestandid aga kõvad töörügajad,” ütles Helena Kanak. Vanemate kodumaal on ta nüüdseks käinud ühtekokku neli korda.
Helena ja Maxi sellesuvine Euroopa reis kestab ühtekokku kaks kuud ning selle lõpuosas otsustasid nad Arne Tegelmanni ja Janek Varblase kutsel ka Eestit ja Palamuset külastada. Palamusel näidati neile kihelkonnakoolimuuseumi, Oskar Lutsu sünnikohta ja kalmistut, kuhu maetud Oskar Lutsu vanemad ja mitme “Kevade” tegelase prototüübid. Käidi ka Kolli talus, kus Adele Pärtelpoeg-Koll enne Austraaliasse siirdumist elas.
“Oleme võlutud kõigest sellest, mida nägime. Mõistame nüüd, kui oluline autor Oskar Luts eesti kirjanduses on ja kui olulised on siinsete inimeste jaoks tema poolt “Kevades” kirjeldatud karakterid. Kalmistul on ju isegi viidad väljas, mis “Kevade” tegelaste prototüüpide haudade juurde juhatavad.”
Helena Kanaki sõnul oli Adele Kolli haud Mareeba kalmistul kaua aega tähistamata. Helenal ja tema venal Johnil oli ammu plaan sinna hauakivi paigutada, ent mitmel põhjusel lükkus see üha edasi.
“Tagantjärele on mul hea meel, et me ei jõudnud seda kivi püsti panna enne, kui Arne ja Janek Austraaliasse saabusid. Pärast nende visiiti tegime mõtte aga teoks ning siis saime hauakivil ära märkida ka Adele seose eesti kirjanduslooga. Kui mõni eestlane või mõnest teisest rahvusest kirjandushuviline meie kanti satub, siis on tal ju huvitav sellest seosest teada saada,” ütles Helena Kanak. “Tundub uskumatu, et olen päriselt Adele kunagises kodupaigas. Tunnen end siin kui sõnumitooja Austraaliast. Mul on tõesti hea meel, et ma Adelet tundsin. Ning ma olen väga tänulik Arnele ja Janekile, et nad mind siia kutsusid. See oli minu jaoks väga oluline käik. Siin, muuseumi ja kiriku ümbruses on kõik säilinud umbes nii, nagu Adele kooliajal. Siin on väga eriline atmosfäär.”
RIINA MÄGI
