Jõgeva alevikust sordiaretajate perest võrsunud bioloog Inga Hiiesalu on spetsialiseerunud teadlastele üsna uue valdkonna – maa-aluse taimestiku uurimisele. Välitöid on ta teinud nii Eestis Ahja jõe ääres, Kanada preerias kui ka Himaalaja kõrgmäestikus.
Hiljuti rääkis Inga oma tegemistest ja uurimisretkedel saadud elamustest vanemate kodupaigas, kultuuriseltsi Vanaveski eestvedamisel silmaringi arendamiseks loodud Külaakadeemia kokkusaamisel.
Kodus oli palju huvitavaid raamatuid
Inga Hiiesalu vanaisa on Jõgeva Sordiaretuse Instituudi kauaaegne direktor Hans Küüts, ema ja isa sordiaretajad Ülle ja Ilmar Tamm. “On tõsi, et kasvades üles koos teadlastest vanavanemate ja vanematega, tundsin looduse vastu huvi juba üsna varasest noorusest peale. Minu küsimused ja tähelepanekud looduse kohta said alati ammendavad vastused ja ka lisaselgitused. See andis mulle innustust. Meie kodus leidus palju huvitavaid looduseteemalisi raamatuid, sealjuures kõrgkooliõpikuid ajast, kui ema oli bioloogiatudeng. Need raamatud tundusid mulle väga huvitavad. Hiljem, kui ise tudeng olin, sai isegi samadest õpikutest õppida. Olen väga tänulik akadeemikust vanaisale, kes minu tegemisi alati tunnustanud on,” rääkis Inga.
Esimene herbaarium keskkoolis
Koos teiste aleviku lastega veetis Inga palju aega metsas, Pedja jõe ääres ja aleviku katsepõldude vahel niisama uidates või mängides, kuid suvel ka tööd tehes. Looduses viibimine oli tema lapsepõlve lahutamatu osa. “Bioloogist ema viis meid vennaga tihti metsa jalutama ning meil olid seal lausa oma traditsioonid, näiteks igal kevadel õitsva näsiniine otsimine. Põhjalikum huvi taimede vastu tekkis põhikoolis. Keskkooli ajal koostasin juba oma esimese herbaariumi ja õppisin taimede välimäärajat kasutama,” rääkis ta.
Pärast Jõgeva gümnaasiumi lõpetamist kaalus Inga Hiiesalu õppima asumist nii Tartu Ülikooli kui ka Eesti Maaülikooli. “Ema eeskujul otsustasin siiski akadeemilise bioloogiaalase hariduse omandada. Tartu Ülikool pakub seda väga heal tasemel,” kinnitas Inga.
Põnevad avastused maa-alusest biomassist
Noor teadlane Inga Hiiesalu koostas doktoritöö maa-alusest taimestikust. Teema pakkus talle välja juhendaja Meelis Pärtel. “Rohumaade elurikkuse uurijatena tundsime huvi, mis toimub taimedega maa all ja mil moel see mõjutab maapealset osa. Välitööd viisin läbi Eestis ühel Ahja jõe äärsel niidul, aga samuti Kanada preerias, mis on oma talitluselt ja elurikkuselt sarnased kooslused. Leidsime, et peopesasuurusel alal kasvab koos kümneid taimeliike, kuid samas kohas maa all leidub kuni kaks korda rohkem taimeliike. Võimalik on see muidugi seetõttu, et paljud mitmeaastased taimed kasvatavad endale juuri ja risoome, mis võivad mullas meetrite kaugusele jõuda, või ka sibulaid ja mugulaid, mis võivad olla aastaid mullas puhkeolekus. Selgus ka, et taimede maa-alused osad moodustavad kuni kolmveerandi kogu taimsest biomassist,” jagas teadlane muljeid huvitavatest avastustest.
“Taimede maa-aluse elurikkuse uurimine on suhteliselt uus suund, sest varem puudus metoodika juurte liikideks jagamiseks. Ühe osana oma uurimustööst töötasime välja molekulaarsetel analüüsidel põhineva metoodika muidu nii sarnase välimusega juurte määramiseks. Selleks eraldasime kõigepealt juurtest taimede DNA ning seejärel rakendasime uudset DNA järjestamismeetodit. Sihtisime ühte kindlat kloroplasti geenilõiku, mis kannab endas peaaegu kõikidele taimeliikidele ainulaadset informatsiooni. Selle alusel saimegi juured liikideks jagada,” rääkis ta.
Inga Hiiesalu kinnitas, et taimede maa-aluse elurikkuse uurimine annab meile terviklikuma pildi taimekoosluste toimimisest ja ülesehitusest. “Vaadeldes ainult taimede maapealseid osi, paljastub meile üksnes n-ö jäämäe tipp, samas kui palju suurem osa taimekooslusest paikneb maa all. Minu jaoks oli suur ahhaa-elamus sellele kinnituse leidmine ja see on oluline uus mõtlemisviis taimeteaduses üldiselt,” lisas ta.
Tšehhi kaudu Himaalajasse
Järeldoktorantuur pakub võimalust omandada teadustöökogemusi teistes uurimisrühmades väljaspool Eestit. Inga Hiiesalu valis järeldoktorantuuri paigaks Tšehhi teaduste akadeemia botaanika instituudi, sest varasem koostöökogemus oli tal juba olemas.
“Töötasin kolm aastat väikeses keskaegse õhustikuga linnas nimega Třeboň, kuid elasin natuke eemal asuvas linnas Česke Budejovices, mis on tudengisõbraliku õhustiku poolest sarnane Tartule. Tegelesin kahe huvitava teemaga – taimede epigeneetika ja kõrgmäestike taimestik,” rääkis noor teadlane.
Tšehhist said alguse ka Inga uurimisretked Himaalajasse. “Tšehhi kolleegidel on pikaajaline uurimistöö kogemus Himaalajast ning mul oli suur huvi nende ekspeditsioonidega liituda. Mägede taimestik on väga omapärane, kuna karmides oludes saavad kasvada ainult selleks eriliselt kohastunud liigid,” tõdes ta.
Hiiesalu sõnul on kõrgmäestikud justkui looduslikud laboratooriumid, kus loodus ise korraldab taim- ja loomkatseid. “Sealsed olud muutuvad kõrguse kasvades üha ekstreemsemaiks – heitlikud ilmastikuolud, suured ööpäevased temperatuurikõikumised, üliintensiivne UV kiirgus ja vähenenud hapnik seavad taimede kasvule suuri piiranguid. Tšehhi botaanikud on avastanud tõenäoliselt rekordkõrgusel asuvad taimepopulatsioonid 6150 meetrit üle merepinna.”
Maksimaalne kõrgus, kus Inga Hiiesalu Himaalajas käinud, on 5400 meetrit. Aklimatiseerumise kiirus Himaalajas on individuaalne, temal kulus selleks vähemalt nädal.
“Õnneks kulges kohanemine ilma suuremate komplikatsioonideta. Kuigi olin enne ekspeditsioonile minekut aktiivselt sporti teinud ja ennast heasse vormi viinud, on pikaajaline suurtes kõrgustes viibimine organismile väga koormav. Päevas läbisime jala keskmiselt 20-25 kilomeetrit ning ei olnud harvad päevad, kui läbitud kõrgusevahemik ulatus tuhande meetrini. Sealjuures tuli üritada säilitada terav mõtlemisvõime, kuna eesmärk oli ju teadusmõõtmiste läbiviimine. See nõudis tõepoolest suurt eneseületust, kuid vaatamata sellele, osalesin taolisel pingutust nõudval ekspeditsioonil kahel korral,” kõneles nii vaimselt kui ka füüsiliselt võimekas teadlane.
Meeldejääv kohtumine Kanada hobustega
Kanadasse suundus Inga Hiiesalu seetõttu, et tema doktoritöö kaasjuhendaja oli Kanadast Regina Ülikoolist. “Nii avanes mul võimalus ligi aasta Kanadas õppida. Kogusin doktoritöö jaoks andmeid sealsest preeriast. Kord välitöödel juuri kaevates lähenes mulle eemalt väike rühm hobumatkajaid. Hobused aga sattusid rohu vahel kössitavat kogu nähes segadusse ja keeldusid edasi liikumast. Ratsanikel ei jäänud muud üle, kui paluda mul eemalt midagi hobustele hõigata, et loomad saaksid aru, et karta pole midagi ja tegemist on ikkagi inimesega.”
Inga Hiiesalu elukäik
*Sündinud 12. novembril 1983 Jõgeval
*1990–2002 Jõgeva gümnaasium
*2002–2005 bioloogiaõpingud Tartu Ülikoolis
*2005–2007 magistrantuur botaanika ja mükoloogia erialal Tartu Ülikoolis
*2007–2012 doktorantuur botaanika ja mükoloogia erialal Tartu Ülikoolis
*2013-2015 järeldoktorantuur Tšehhi teaduste akadeemias
*2016-… Taimeökoloogia teadur Tartu Ülikoolis
Tähtsamad uurimissuunad
*Loopealsete kinnikasvamist mõjutavad tegurid
*Taimede maa-aluse liigirikkuse mustrid
*Taimede epigeneetika, taimede ja mükoriissete seente vahelised seosed
Saavutused
*Personaalne uurimistoetus haridus- ja teadusministeeriumilt teemal „Arbuskulaar-mükoriissed seened piki kõrgusvööndeid: seosed evolutsiooniliste ja ökoloogiliste protsessidega eri ruumiskaaladel“
Külaakadeemia on avatud kõikidele huvilistele
Teadlane ja paikkonna elu eestvedaja Reine Koppel rääkis, et Külaakadeemia avas oma uksed 2011. aasta sügisel kultuuriseltsi Vanaveski tiiva all. “Eesmärgiks on kutsuda Jõgeva piirkonna inimestega kohtuma paljude erialade spetsialiste, teadlasi ja tuntud inimesi.
Külaakadeemia on avatud kõikidele huvilistele, olenemata sellest, kus inimene elab, milline on tema elukutse või haridus.
Üks Külaakadeemia erisuundi on kohtumised sarjast “Meie küla pääsukesed”, kus me kutsume esinema Jõgeva alevikust ja selle lähistelt pärit noori, kes on siin sündinud ja kasvanud ning läinud siis kuhugi mujale õppima, töötama, elama. Praeguseks on meile oma elust ja tööst rääkimas käinud proviisor Lauri Bender, Tartu Ülikooli geoloogia osakonna teadur Peeter Somelar ning taimeteadlane Inga Hiiesalu.”
JAAN LUKAS
