Kolmapäeva õhtupoolikul jõudis 51 Saaremaalt Ranna villast pärit šoti mägiveist suures loomaveofurgoonis Alam-Pedjale. Nüüd juba looduskaitseühingule Kotkas kuuluvad loomad tundsid end hästi ja kui reisiväsimus välja puhatud, asuti ümbruskonnaga tutvuma.
Alam-Pedjal jäävad loomad kohanemiseks esialgu Palupõhja. Luhad on praegu liiga märjad, et neid elukaid saaks juba jõe äärde viia, seal oleksid loomad põlvini vees.
Veiste karjatamist oli siin plaanis alustada juba möödunud aastal, kuid toetuseotsus saabus alles aprillis ja siis oli juba hilja hakata loomi hankima.
Loomade soetamiseks korraldatud hanke võitnud Kairo Pilviste ütles, et luhaaladele pole ta varem oma loomi müünud, küll aga pärandmaastikele ja rannakarjamaadele. Palju on ta loomi müünud ka Leetu ja Soome. Pilviste lisas, et loomad kohanevad kiiresti ja on rahulikud.
Mägiveistel käisid Saaremaal järel looduskaitseühingu Kotkas juht Robert Oetjen ja Viljar Ilves, kes loomade eest hoolitsema hakkab. Meeste kinnitusel oli veiste saatmine hästi ette valmistatud ning kõik sujus tõrgeteta.
Panustavad luhtade hooldamisse
Looduskaitseühingu Kotkas projektijuhi Jaak-Albert Metsoja sõnul sobivad lihaveised poollooduslike koosluste hooldajateks hästi. “Lihaveised, eriti šotlased, on ilmastikule vastupidavad ja neid saab pidada ületalve vaid kerge katuse all. Kaasa aitavad ka looduslikud puistud, mida Alam-Pedja luhtadel leidub. Loomadele on nimelt vaja nii pakase- kui päikesevarju. Ka ei ole šoti mägiveised väga pirtsakad toidu suhtes ja seetõttu sobib neile luha lopsakas, kuid üsna kore sööt,” rääkis Metsoja.
Tema sõnul on 51 looma Alam-Pedja mastaape arvestades just selline arv, kelle kohalolu on näha ja kes luhtasid piisavalt hooldada suudavad. 51 veisest 15 on üheaastased pullikud, 15 üheaastased lehmikud, kümme tiined lehmad, kümme paaritusealised mullikad ning üks tõupull.
Plaan loomad hankida oli Kotkal ammu, kunagi on ka vastav projekt kirjutatud. Tookord polnud see võimalik, sest mittetulundusühingu juhid ei ela kohapeal. Loomi saab pidada ainult siis, kui on kohapeal elav inimene, kes neil silma peal hoiab. Nüüd on loomade hooldaja kohaliku elaniku näol olemas, ta on ise samuti šoti mägiveiseid kasvatanud.
Loomi hakatakse pidama karjaaiaga ümbritsetud alal ja järelevaataja käib nende juures iga päev. See on vajalik nii loomade käekäigu kontrollimiseks kui ka selleks, et nad omapäi olles metsikuks ei muutuks.
Väike samm lahenduse suunas
Alam-Pedja luhtadelt niidetud heina pole kuhugi panna. Mitmesuguseid võimalusi on uuritud, kuid ükski neist pole osutunud edukaks. Senini on varasematel aastatel ladestatud hein pidevalt ette jäänud, panna pole teda kuhugi. “Loomapidamine on üks väike samm lahenduse suunas,” kinnitas Jaak-Albert Metsoja.
Kvaliteetset luhaheina ei saa varuda pärast jaanipäeva, see on hiljem kas söömiskõlbmatu või madala toiteväärtusega. Kogu heina ei saa paratamatult igal aastal toidukõlbulikuna varuda, loomasöödaks see ei kõlba. Seni on kõige suurem osa seda heina, 2000 palli 2014. aastal, millest osa veel kasutamata, läinud Ilmatsalu biogaasijaama, osa Randu kompostimisele. Sanglas prooviti ka heinapalle kohapeal purustada ja koos turbaga katlasse ajada, kuid heina vedamine on liiga kallis ja purustamine tülikas.
Praegu kulutatakse tohutu summa tehnikale, kütusele ja hooldusele, niidetud hein jääb lihtsalt vedelema ja kõdunema. Vedamise asemel võiks siiski leida võimaluse hein kohapeal loomasöödaks ära kasutada.
Lodjaselts uuris luhaheina parvetamise võimalusi ja see tõesti toimis. Ilmatsallu saaks näiteks heina vedada mööda vett.
Koos loomadega muretses looduskaitseühing Kotkas oma tehnika, et saaks õigel ajal ja õiges kohas heina teha, esimene prioriteet on alad, kus saab korralikku loomasööta. Kotkas tahab võimalikult palju talvesööta Alam-Pedja luhtadelt varuda. Otsene vajadus sööta varuda paneb kindlasti ka pingutama, et heina tehtaks õigel ajal ja õiges kohas. Sööda kvaliteet on loomadele väga tähtis ja vajadusel on Kotkas valmis mingi koguse head heina hankima ka väljastpoolt kaitseala, aga seda juhul, kui on selge, et näiteks vihmasel suvel luhast head sööta ei saagi.
Looduskaitseühing Kotkas sai loomade ja niidutehnika hankimiseks Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist 151 387 ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) keskkonnaprogrammist omafinantseeringu katteks 26 718 eurot, soovitud toetust anti 100 protsendi ulatuses. Lisaks projektirahale tuli veel soetada traktor ja mitmed muud loomapidamiseks vajalikud vahendid. Plaanis on rajada mitmeid kopleid ja paigaldada kokku 12 kilomeetrit karjaaedu.
HELVE LAASIK
